Tegelikult oli mul enne väga palju ideid. Päriselt. Ma ei luiska. Ei valeta. Ei mõtle asju välja. Mu pea oli täis mõtteid. Ja need mõtted meeldisid mulle. Ja ma tahtsin neid mõtteid avaldada. aga kuna mul neid mõtteid enam alles ei ole, siis jäävadki need avaldamata. Need jäävad peitu. Kusagile minu sisse. Ku hästi läheb, siis mingil hetkel poevad nad jälle välja. Aga siis pole need enam samad mõtted, siis on need natukene või isegi palju moondunud. Ma ei mõtle kunagi samamoodi kui hetkel. Mu ümbrus ei ole enam kunagi täpselt samasugune. Ma ei istu homme ehk arvutiklassis samas asendis ja Madikeni küpsised on homseks juba otsas ja Mihklil on uus mahlapakk. Ja ma usun, et siin pole ka aken lahti ja need jorsid on ka ära läinud. Need kolm, kes seal mingeid kahtlaseid asju teevad. Mitte, et ma ise kahtlaseid asju ei teeks, aga... Nemad on raudselt kahtlasemad. Mhmh. Kuulavad mingeid saateid ja värke ja üldse. Kui nad blogiks, siis oleks isegi normaalne.

Tegelikult taipasin ma just praegu, et sel postitusel pole suuremat otstarvet, kui minu blogimisvajaduse rahuldamine ja mulle juba aitab sellest postitusest. On aeg lõpetada.