laupäev, jaanuar 07, 2006

Mul hakkas ühel hetkel paha.

Lihtsalt niisama. See tuli tühjusest. Ma tundsin, et mul on süda kohutavalt paha, aga see polnud nagu tavaliselt. See tuli nii äkki ja ühel hetkel tahtsin ma ainult pikutada. Komberdasin oma toolilt maha ja lesisin paar hetke vaibal. Nüüd on parem, aga mul on tunne, et esmaspäeval ma kooli ei lähe. Ma ei tea, mis mu sõidutunnist saab, aga see tuleb vist ära jätta. Vähemalt nii ma arvan.

Pildil on Lady Capp (endine Lady Do Da Da), tema taga Macurio Kaulitz, Heili sim. Esimene pilt, kus mees ka peal on. Posted by Picasa

Sibyll Gelbous

Tema nime ma tean. Aga tema pole ka minu oma. Heili oma on. Heilile meeldib oma simidest pilte teha. Ma hakkasin täna vaatama, et Simsi pildid on päris head. Pärast seda, kui olin 600 pilti ära kustutanud (umbes pooled, enamik neist väiksed jurad). Neis on päris palju peidus. Ja ma tean enam vähem nende taga olevaid lugusid. Ja pilte on palju. Ja iga mängukorraga tuleb neid juurde.

Sibyll on Heili teismeline. Ta seisab üksi keset maanteed, teadmata, kuhu ta läheb. Ja ta näos on kurbus. Ma olen hakanud tähele panema, et nende nägudes on üldse palju kurbust, justkui kurvastaksid nad selle üle, et nad ise oma elusid ei juhi. Arvutimängutegelastel pole ju tõelisi tundeid. Nad ei ela ju päriselt. Siiski on nad mulle vahepeal kohutavalt kallid. Ma tean, et see kõlab tobedalt, aga nii see on. Posted by Picasa

Tema nägu.

Ma ei tea, mis selle simi nimi on. Tean ainult seda, et ta on Heili loodud. Heili on tema valitseja. Heili määrab tema elu. Aga ma tean veel seda, et ta on üpris ammune sim. Veronaville`s ta ringi ei liigu. Kõige tõenäolisemalt on ta meie Pleasantview perioodist, kui me ainult selles linnas mängisime. Pilt on ka Heili tehtud. Õhupallide ja "pasuna" järgi otsustades on sünnipeävapidu. Tema on üks külalistest. Kellelgi teisel on sünnipäev. Need, kes pealt näevad, puhuvad alati seda asja ja juubeldavad. Ta üritab õnnelik olla. Sest on ju sünnipäev. Aga tema silmadest peegeldub kurbus. Ta pole tegelikult õnnelik. Ta teeskleb Posted by Picasa

Shiltsa Montag


See on Shiltsa Montag. Täitsa alguses. Siis, kui ma ta lõin. Selles ruumis on ta loodud. Selles ruumis proovisin talle soenguid ja riideid. Selles ruumis määrasin ta iseloomu. Karu hoiab ta käes sellepärast, et ta on kala. Tähtkujult. Kõik kalad hakkavad Simsi karusid kallistama.

Shiltsal on nüüd kaks last. Andrea ja Drakulina. Tema kihlatu on endine vampiir. Shiltsa oli ka mõnda aega vampiir. Nüüd on ta taas inimene, sest ta jõi eliksiiri. Tegelikult ma armastan Shiltsat. Nii palju, kui saab armastada mängu tegelast.

Nüüd lähen ma TS 2 Nightlife´i mängima ja hakkan eludega manipuleerima. See on nii lihtne. Nad teevad kõike seda, mida mina tahan. Nende tahe on minu tahe. Mul on võim. Simsis on võim mängija käes. Praegu olen mängija mina. Kas keegi mängib ka minu elu nagu mängu ja manipuleerib sellega? Seda ei saa ma vist ealeski teada. Posted by Picasa
See pilt väljendab mind hetkel kõige paremini. Ma ei tea, miks, aga see on lihtsalt nii. Tukk varjab mu silmad ja osa näost. Ma varjan ennast poolrõõmsa maski taha. Kogu aeg. Koolis. Pidevalt. Iga päev, kui ma kodus ei ole. Kodus võin kurb ka olla, aga seda ei märgata eriti. Teised on ka ebakurvad siin. Mõnikord hakkab Heili küll nutma, aga... Me oleme õppinud ennast maski taha peitma. Elu ja lapsepõlv on seda meile õpetanud. Kas ma kunagi tänan seda elu? Posted by Picasa

Juba parem. Veidikene, aga ikkagi parem. Ma ei tea, mul on nii imelik olla. Ma peaks midagi hästi jaburat ja samas lihtsalt praegu tegema. Näiteks võiksin ma keset ööd jalutama minna. Ja unustada, et mul on väga suur nohu hetkel. Ma võiks lihtsalt minna ja mul hakkaks hea. Kohutavalt hea. Maagiline. Posted by Picasa

Tahaks nutta. Lahinal.


Heili lõi mulle just jalaga pähe. Ta tegi seda jalaga näo ees vehkimise trikki, mida ta eile terve õhtu teinud oli. Nüüd tegi ta seda selja tagant. Ja ma sain paugu vastu pead. Ma ei saanud alguses aru, mis mind tabas. Ma teadsin, et ta on mu peale natuke pahane, aga... Ma arvasin, et ta virutas meie telefoniga või rusikaga. Aga ta virutas jalaga. See oli valus. Ma hakkasin nutma. Punnitasin meelega pisarad välja, sest ma tahtsin nutta. Valju häälega. Ja see oli nii kerge, ma ei pidanud pingutamagi. Valu lahtus pisarate sees. Hakkas veidi parem. Paari minuti pärast tahtsin jälle nutta. Palju nutta. Ma tahan praegu ka nutta, kohutavalt. Lihtsalt niisama. Kas või ilma põhjuseta. Et kogu aastatega kuhjunud valu minust välja voolaks. Kogu see ärasolgitud lapsepõlv ja isa-ema tülid. Kohtuasjad ja psühholoogid. Ma pole see inimene, kellena ma paistan. Mu elu pole õnnelik olnud. Mu lapsepõlv oli täielik katastroof. Jah, seal oli helgemaid hetki, mis panevad seda aega taga igatsema, aga... Ülejäänu on kõik õudus. Milline kümne-aastane jookseks ema juurest ära isa juurde? Milline kümne-aastane peab narivoodi ülemisel korrusel end ema eest varjama, et ta ema teda kätte ei saaks ja tagasi ei viiks? Isa hobiks oli kogu aeg politseid kutsuda. Ja need hullumaja jutud.

Nüüd tahan ma nutta. Ma tahan sellest kõigest rääkida. Otse. Kui keegi tuleks ja ütleks, et räägi ja nuta, siis ma teeks seda. Aga ma ei taha suvalist inimest. Ei taha mutti tänavalt. Tahan kedagi, keda ma mingil määral ka tunneksin ja kes pakuks õlga, mille najal nutta.
Üle kõige olen ma tüdinenud sellest, et inimesed peavad mu elu õnnelikuks. Eriti Marelle. Iga kord, kui ta teeb vihje selle kohta, et mul on isaga vedanud ja mul on õnnelik elu, sest mu isal on hea töökoht ja nii edasi, tahaks ma teda lüüa. Valusalt. Neid inimesi on veelgi, kes paar lööki on ära teeninud. Minu silmis. Aga ma ei löö neid. Ma naeratan ja teen näo, nagu mu elu olekski selline Ja teen näo, et meil pole neid tohutuid laenuseid kaela peal. Jah, me saame igasuguseid asju lubada. Jah, mu vanaema puhkab praegu Hawaiil. Jah, mu vanaemal on miljonärist mees. Aga mis sellest? See kõik ei loe praegu. Posted by Picasa