Pundar, puntra, kontra, kontratenor

Kes on Ivo Post? Kontratenor. See oli lahe. Mulle meeldis. Ta laulis laupäeva õhtul, kui ma Tartus olin. Ülikooli kohvikus sellel "hubasel koosviibimisel". Vägev. Ma olen kuulnud küll sellistest inimestest, aga ise seda näha ja kuulda on midagi muud. Kui ta algul hakkas rääkima, et me täitsa ära ei ehmataks ja mainis kastraate, sain ma kohe kõigest aru. Ja kui ta laulma hakkas, läks aina paremaks. Ma seisin seal ja kuulasin. Tõepoolest kuulasin. Naise häälega mehi kohtab harva. ja see ei kõlanud nõmedalt, see oli lahe. Tõepoolest. Ma ei aja jama. Ja tort oli seal ka hea. Ja see Viivi Luige saadetud luuletus oli ka tase. Kes on Janika Kronberg? Naine, eks? Eks? No on ju? Aga ei ole. Ta on mees, täitsa mees ja mitte Jaanika, vaid Janika. Ei, normaalne tüüp, kuigi see oli kahtlane, kui ta oli nõus meiega koos hommikul füüsikateaduskonda tulema. Ta oli züriis. Tutvustas end kohe. Üks tüüp jäi hiljaks. Siim Maripuu muidugi. polegi teda ammu näinud. Muutunud on ja mitte vähe. tartu oli lahe. Tahaks tagasi. "Esimesel korrusel?" "Ei, teisel. Siin on kirjas." "Valetad?" "Ei!" "Ise kirjutasid selle teise kriipsu siia juurde nagunii!" NAER

Kas see on võimalik? Nojah...

Jah, on küll. Täitsa lõpp!! Ma ei suuda uskuda, et Larus on valmis! Lõpuks ometi. Võib-olla oleks ma pidanud rohkem seal olema. No raudselt oleks pidanud seal olema. Aga mind ei olnud, Tartus olin. Ja mida ma seal tegin? Laupäeval tantsisin. Veidike pange panime, aga muidu täitsa tore oli. Misasja ma räägin? Jah, oli küll tore, aga väsitav ka, kohutavalt väsitav. Kui Helju Mikkelit hakati õnnitlema, mõtlesin kogu aeg, et inimesed, lõpetage ometi ära, ma pean veel õhtul pansionaati loivama. jah, just nimelt loivama, aga sellest hiljem. Mina ei tea, kuidas meil läks, aga Tantsujalad olid edukad. Nad said teise koha! lahe! Sõlekese omad plaksutasid kõige valjemini. Ära tüütas. On ju nõme, kui keegi kõrva ääres hullult valjusti plaksib? Jube. Eks ma siis üritasin neist üle plaksutada, kui meie väikeste rühma mainiti. Nad ronisid teist korda ka lavale. Heh, lahe. Nii, nüüd teisest asjast. Väsitav oli, nagu kohutavalt väsitav. Ma olin omadega nii läbi, kui ma lõpuks pidin pansionaadi poole minema hakkama. See oleks mingi eriti mõttekas olnud, kui ma oleks Haapsallu tagasi sõitnud ja siis järgmisel hommikul taas Tartusse loksunud. Sel juhul pidanuks ma ikka eriline idioot olema. Hakkasin siis poole üheksast minema. Noh, kui kaugele ma siis jõudsin? Pakkumisi? Ei? Õnneks sain oma rahvariietest lahti. Mitte, et need mulle ei meeldinuks. Saatsin bussiga tagasi. Kaubamaja eest pidi järgmine buss minema poole tunni pärast. Eelmine läks paar minutit tagasi...Jeeee! Tubli, Silja! Mõttes kirusin seda venitamist "Vanemuises". Ega ma sinna passima ka jäänud. Hakkasin jala astuma. Ma tean, et Annemõisa on kaugel, aga nii kaugel...Jah, raske oli. Mõtlesin, et kõmbin Eedenini välja, ostan veidike süüa ja siis saan juba selle bussi peale, mis pidi Kaubamaja juurest umbes poole tunni pärast väljuma. Olgu, Eedenisse ma jõudsin, süüa ostsin ka (mingeid mõttetuid pumpernikleid ja päris hea sokolaadi, midagi paremat ei leidnud, pea oli ka mõtetest täiesti tühi ja valu täis), aga bussiga oli jama. Vot selline jama, et bussi ei tulnud ja ei hakanudki tulema. Mina ei tea, mis seal lahti oli. Nõme igatahes. Idioot buss. Mõnda aega seisin bussipeatuses, aga kui kõik hakkasid ära minema, läksin ma ka ära...Läksin edasi, edais Annemõisa poole. Lõpuks jõudsin kohale ka, väsinud ja ära väntsutatud. vahepeal helistas Vilta, muretses ja puha, mis on ju väga armas, ning arvas, et järgmine kord peaks takso võtma. Aga taksod ju maksavad ka! ja Annemõisa pole lähedal. Ütlesin, et jaa-jaa, kindlasti, aga mõtlesin, et päris ka...Peas kummitas mõte, et teised oleks võinud ju mind bussiga ära viia. Nii lahe oleks ju olnud! Aga mina hakkasin ise astuma ja astusingi lõpuni välja. Loll! Jah, mina, kes siis veel? Aga pärale jõudsin. Pärale on nii kole sõna, nagu mingi pärak või midagi. Ja siis tuli välja, et samas korteris, kus mina olin (Annemõisas on korterite süsteem), olid mingid tibilised. No olin hästi väsinud ja istusin oma toakeses, vahtisin videokaamerast päevast filmi, mõtlesin, et võiks magama minna ja siis kuulsin ukse tagant: "Huvitav, mis seal on?" Jah, jätsin ukse lahti. ise olen loll ja jobukakk, aga mis teha. Siis tõmbas üks neist tüüpidest ukse lahti ja pistis pea sisse. Mida veel? Kas kuskil rahu ei saa? Kohe järgnes mingi vabandamine, aga mul oli ka päris suva, tahtsin lihtsalt magama ja seda ma ka tegin. No mida veel? Veel Tartut? Teen siis lühidalt, ei viitsi enam kirjutada ja õde lõugab ka siin kõrval juba pikemat aega, et tema tahab netti saada. Tal peaks mingi koolitöö pooleli olema. Mida iganes. Ta on ratest sõltlane. Kohutav, kui millestki sellisest sõltlane olla. Mulle aga tundub, et ma jään varsti bloggerist sõltuvusse. Nagu tõepoolest. Nii, Tartu siis. Pühapäeval kirjutasin siis viienda koha töö valmis. raske oli, aga oleks võinud paremini minna. Jamps, viies koht on mu kõige nõmedam tulemus üldse. Ma olen harjunud ju võitma. Aga raamatu sain. Ilmar Laabani luulekogu. ta polegi nii mõttetu tüüp, kui järele mõelda. Ja esmaspäeval sõitsime Paulaga koju. Ta oli ka seal muide. Ah, ja Larus on lõpuks valmis. Minu esimene! Liis on ikka nii armas, tõi mulle roosi. Mis paneb mõtlema: miks mina talle kunagi roosi pole viinud? Aga lõpetamisel ta saab roosi, ühe suure roosi. Kena ja ilusa roosi.