Vassu

Ta lamas mu käte vahel teki sees. Ja oli külm. Ja oli kange. Ja varsti ei tundnudki ma tema pisikese südame tukseid. Ja ta muutus veel külmemaks. Silmadest tuli mingit eritist. Märjad silmad. Need vajusid tasapisi kinni. Heili rääkis telefonis issiga ja mina hoidsin teda süles. Külma merisiga hoidsin süles. Kurb. Pärast panime kaks küünalt põlema ja istusime vaikselt tema ümber. Kass ei saanud aru, mis toimub, ja hüppas mööda korterit ringi. Lõpuks hakkas ta aru saama. Ta tuli ja nuuskis. Näppis käpaga ka. Ja kui me Vassu karpi panime, siis muutus kass hästi närviliseks. Ta tegi kogu aeg seda karpi lahti. Emmet polnud kodus. Ma pidin minema. Elu läheb edasi. Edasi. Edasi. Panime karbi rõdule ja ma läksin. Heili ei julgenud teda puudutadagi. Ta oli kange. Suu oli natuke avatud. Kurb.

Vaatasin vanu videosid. Vassust oli nii vähe videosid. Oli üks, kus ta Turbus heina näris. Ja istus vankris. Niu. Ja selles videos ütles Heili: "Kui Vassut ei ole, on meil vähemalt video." See läks nii teemasse. Meie suure südamega pisike merisiga Vanessa Mops. Tadaa.

Ja niu-niu, kus on Triip?

Böö.

"Selle ankeedi omaniku vanus ei ole määratud. Täiskasvanute kirjad alaealistele ja kasutajatele, kelle vanus ei ole teada, salvestatakse."

Selline tore kirjake siis reidis. Nagu välja tuleb, võin ma olla jube inimene. Äkki ma ahistan lapsi. Äkki ma olen ohtlik. Äkki ma ohustan neid lapsi ja kasutajaid, kelle vanus ei ole määratud. Ma olen ju nii kuri. Ma olen nii kahtlane. Mind on vaja karta. No kui selle meetodi kaudu mingi pervert või vägistaja või kes teab kes tabatakse, siis ma plaksutan. Ja naeran hästi kahtlast naeru.