Pealkirja koht

Väga tegus. Väsitav ja undtekitav kevadpäev. Ma olen kevadiselt väsinud. Peale mõningast aknast õue imetlemist, võtsin end kokku, tirisin ratta keldrist välja ja läksime Anniga sõitma. Hea oli, väga hea. Alguses tahtsime minna Rohukülla, aga tuulel oli jälle selline tore kallutav tuju, et raske oli edasi liikuda vahepeal. Ja siis me pidime kogu aeg nuuskamispeatusi tegema. Noh, vahetevahel, tähendab. Nohuste inimeste värk. Minu nohu on mulle juba üle 11 aasta lahutumatuks kaaslaseks olnud. Kas pole mitte armas?

Pullapää! Pullapää on nii hää. Ja seal oli väga ilus. Sinine meri, helekollased kõrred. Ja üle lahe paistis Haapsalu. Ülim. Ja selle saekaatri (või mis iganes firma see ka on!) juures ei hakanudki koer haukuma. Tavaliselt küll hakkab, eriti minu peale. Teda vist ei olnudki. Või päevitas ta kuskil? Vaatasime Aleksander III ausammast ka. Kunagi oli see nii ilus. Keegi andis sellele millalgi peksa ja enam ei olegi eriti tore. Proovisime ka mööda metsarada edasi sõita, aga mingi jõgi/oja oli otsustanud üle ajama hakata, nii et tuli hoopis koju sõita.Meie trepikojas oli 1 väike kass. Ta meenutas meie eelmist Nurrut. Pitsut. Tipsut. Aga see polnud tema. Tema nägu oli teistsugune. Ta oli pisem. Beebi. Kiisubeebi. Tegin korteriukse lahti ja meie kiskar jooksis kohe välja. Nad panid ninad kokku. Armas! Kui see pisike meie tuppa tungis, sai meie kass vihaseks. Tema territoorium! Väike luusis natuke toas ringi ja tundus, et ta on sisse kolinud. Ise arvas ta küll nii. Kratsis juba meie maniaki kratsimisposti, sõi tema nõust, jalutas mööda tube nagu omanik.. Aga ma viisin ta pärast õue tagasi. Heili ütles, et ta on teda enne ka õues näinud. Raudselt eksis trepikojaga. Aga ta oli tore. Ja natuke maniakk. Päriselt.
Kell 5, kell 5, kell 5. Pärast seda, kui ma meie kassiga olin metsas käinud. Sain Kairega kokku. Jalutasime Aafrika randa, siis mööda pisikesi tänavaid veel kuhugi, Kaubamajja, Tallinna maantee, lossipark. Ja siis oli meil juba kommi ka. Mustikamaitselised. Moos oli ka sees. Natukene. Kommid olid kõik minu kotis laiali. Haha. Äh, ma ei viitsi sellest kõigest kirjutada. Igatahes, kui olime Kaubamajas, helistas Alisa ja seepärast helistasin mina talle lossipargist tagasi. Et ta tuleks ka. Sest Kaire leidis, et võiks tema ka meie hulka kutsuda, oleks põnev. Ma ise mõtlesin ka enne muidu selle peale, aga plaanisin seda natuke hiljem öelda. Enne Alisa tulekut sõime hästi palju kommi ja olime niisama lollakad. Hüüdsime all jalutavatele inimestele, et nad on seksikad ja kuumad ja muud sellist. Ja hea oli, väga hea. Kui Alisa tuli, hakkasime veel rohkem naerma. Käisime minu juurest läbi, võtsin Kristo vesti ja viisin selle Liina kätte, et ta saaks selle talle anda. Voooot. On 1 p-tähega sõna, mida ma praegu ei ütle. Edasi raudteejaama rongide peale turnima ja haigeid reidikaid tegema. Haha, ma isegi ei käi eriti reidis. Seal on nii igav ju. Jõudsime ka poolele teele Paralepa rannani, siis keerasime tagasi. Lemmikust ostsin arbuusimaitselisi Kalevi komme. APPI! Midagi nii head pole ma ammu saanud. Minu uued lemmikud. Kiusasime inimesi ka. Aga natukene! Päriselt! Kõige parem oli see, kui Kaire hüppas nurga tagant välja ja karjus: "Tere!", kusjuures ta arvas, et seal pole inimesi. Hehe, 1 tüüp jalutas talle vastu, hehe. Istusime veidikene Alisa trepikojas, Älis tõi mulle endavärvitud muna. Oi, kui ilus! Siis istusime Kairega kahekesi tema trepikojas. Pimedas ja põrandal. Sõime natuke arbuusikommi ja rääkisime päris tõsist juttu. Vahepeal tulid mingid ossid, kes märkisid, et me saaks sinna isegi lõkke teha ja vahukomme grillida (selle peale ma hõiskasin) ning läksid siis oma korterisse tuh-tuh-ttheieueieerrrrr muusikat kuulama. Mingil hetkel otsustasin kodu poole roomata. Aia, jalad on nii väsinud. Ja Heili rääkis just, et läheks homme rattamatkale. Lähmegi!!

Jupike 1 telefonikõnest, millele ma vastasin, olles lossipargis kõrges kohas ja kahtlases tujus.

Mina: Muide, ma olen koos perverdiga. Liina: Oi, siis ma vist segasin!
Mina: Ei.. See on Kaire noh. See pervert.
Liina: Ma mõtlesin, et mingi mees on.
Mina: Pervert tervitab sind!

Primavera*

*kevad

Täna hommikul, kui ärkasin, polnud mu toas enam pime. Seal oli hoopis väga valge. Ja ilus, ilus, ilus, ILUS!! Päike tuligi mulle külla, nagu ma umbes nädal või rohkem tagasi palusin. Aitäh neile, kes ta minu juurde juhatasid.

Tegime Heiliga oma tubade aknad lahti, pistsime pead välja ja rääkisime. Ta elab mu kõrvaltoas ikkagi. See oli tore. Tegime isegi selle kindlaks, et nii on võimalik teineteisele igasuguseid asju ulatada. Mina andsin talle näiteks Bravo. Läbi õhu. Läbi õue. Läbi ilu.

Kass istus ka akna peal kogu aeg. Aken oli pärani lahti ja kass istus väljas aknalaual. Ta vaatas alla. Vaatas üles. Vaatas vasakule, mõtles paremale. Ja ma nägin seda, et ta nautis. Kevad jõudis ka kiisuni. Ja see on tema esimene kevad. Kõige-kõige esimene. Seda ei tohi ära rikkuda. See tuleb hääääästi ilusaks teha. Viime ta pärast ehk rihma otsas õue. Ja siis saab ta kevadet juba oma käpakestega puudutada. Ma luban tal isegi oma ajalehti praegu süüa. Las naudib kevadet. Aga ta võiks tükid pärast ise prügikasti visata. Ja oi, ma armastan oma kassi rohkem kui enne!

P.S. Rullnokkadel ja bemarivendadel on ka kevad kätte jõudnud. Nad passivad maja ees ja autos mängib tümps. Nii, mina panen nüüd Green Day või MCR-i mängima ja avan akna. Vooooot.