Kingal oli habe muhvi sisse ära peidetud!

Kuulsus võib tabada igaüht, kes on midagi ära teinud. Midagi suurt. Midagi olulist. Näiteks võib kuulsaks saada väikse linnakese päästmisega. Nii juhtus naksitrallidega. Nad päästsid esialgu linna kasside küüsist, seejärel tõid kassid tagasi ja päästsid rottide hirmuäratavast haardest.

Kuulsus väikelinnas on ahistav. Väikelinn on väike. Seal on lihtne 3 kummalist mehikest märgata.

Raamatust (R): "Huvitav, miks kõik meid nii kangesti vahivad," muutus Muhv rahutuks.
Kingpool kehitas õlgu.
"Nad ajavad meid vist kellegagi segamini," oletas ta.

Nii ei lasta neil näiteks rahulikult kohvikuski istuda. Inimesed puurivad neid oma pilkudega. Nad ei suuda mujale vaadatagi. 3 päästjat täidavad nende mõtteid. Võimalik, et sellises väikeses linnas pole ammu midagi põnevat juhtunud ning linlased haaravad igast võimalusest oma elu sisukamaks muuta suure innukusega kinni. Neil on igav. Nagu meilgi siin Haapsalus. Siis, kui on talv. Siis, kui on koledad ilmad. Siis, kui teatris mitte kui midagi ei toimu. Siis, kui pole suvi. Siis tahaks kohe midagi paremat.

Ise pole naksitrallid oma kuulsusest teadlikud. Nad ei suuda uskuda, et inimesed NEILE tähelepanu pööravad. Selles väljendub nende lapselik puhas mõtlemine. Tõepoolest, nad on nii siirad ja vahetud. Võluvad.

Inimesed ei suuda oma imetlusobjekte rahule jätta. Nad muutuvad aina julgemaks. Nad tellivad naksidele kooke ja limonaadi ning maksavad nende eest ise. Nad tellivad tohutult. Keegi ei taha teisele tellijale alla jääda. Vaesed naksid söövad end lõhki. Ja veelkord lõhki.

Aga enne veel.. Üks naine suutis juba Muhvi ja Kingpooli ahistada.

R: Samas läks lugu veelgi hullemaks. Ootamatult haaras naine äkki Muhvi oma käte vahele ja hakkas teda vaimustatult mudima.
"Oh sa mu pisikene!" rääkis ta sinnajuurde, "Sa oled nii pehme ja armas, las ma ometi kallistan sind, las ma ometi hellitan sind natuke!"
Ta sügas Muhvi kõrva tagant ja lõua alt, silitas nii päri- kui vastukarva ning väntsutas igal muul viisil.
Muhv oli näost tulipunane ja higistas kõvasti. // ....
...// Kuid nüüd juhtus midagi päris ootamatut, midagi päris pöörast. Kostis ehmunud kiljatus ja naine laskis välkkiirelt Kingpoolest lahti. Naeratus oli tema näolt ühe hetkega minema pühitud, ta paljal käsivarrel võis aga selgesti märgata tillukeste hammaste tillukesi jälgi.

Vot, Kingpool oli julgem, tema hakkas vastu. Muhv on nii hea ja südamlik. Ja see on nii tohutult armas, kui ta iseendale kirjutab. Ta on üksik hing, kes igatseb tähelepanu ja hellust, aga mitte sedasorti, nagu see naine pakub. Ei, kuulsuse maiguga tähelepanu ei sobi.

Edasi läheb lugu nii, et naksid kasutavad silmapilku, kui inimeste tähelepanu on hajutatud, ja põgenevad kohvikust. Neil on kõrini. Kõrini kookidest, limonaadist ja neist pilkudest! Pilkudest, mis oma intensiivsuse tõttu põletavad. Tegelikult muutub olukord veelgi hullemaks. Austajad hakkavad autogramme nõudma. Esimese autogrammi annavad nad toredale noormehele, kes ilusasti palub. Aga teised ei taha ju ometigi ilma jääda! Peagi on nad inimmassi sisse ära uppumas. Keegi ei kuule nende karjeid. Keegi ei aita välja.

R: See oli ränk töö, rängem, kui oleks võinud arvata. Ning mis kõige hullem - selle asemel et väheneda, kasvas inimkobar naksitrallide ümber üha suuremaks. Nii mehi kui naisi, nii päris väikesi lapsi kui ka vanadusest värisevaid rauku tuli aina juurde ja juurde. Kõik nad trügisid ja tunglesid. Kõik nad ihaldasid autogramme.

Kingpool on kaval. Ta teeskleb minestust. Sammalhabe ja Muhv hakkavad teda haiglasse viima.

R: Vaevalt oli Muhvi auto parkimisplatsilt minema sõitnud ja esimesele ettejuhtuvale tänavale keeranud, kui Kingpool välivoodil äkki istuli tõusis.

Kavalus. Kavalus aitab kuulsuse eest põgeneda. Aga millalgi saab kavalus otsa ja siis on jama. Ja millalgi ei viitsigi enam peituda. See on tüütav. Iga kavalus nähakse tavaliselt kunagi läbi ja siis on asjalood kehvapoolsed. Siis tuleb jälle uus kavalus välja mõelda, aga kaua sa ikka neid uusi ja uusi välja nuputad. Aju väsib ka ära. Kavalusesoon ei ole ju siiski lõputu.

Ma hakkasin praegu mõtlema, et kas ma ise käituks kuulsuse saabudes umbes samamoodi kui naksid. Kas mul saaks ka nii kiiresti kõrini? Usun küll. Ma ei tahaks sellist kuulsust. Ei tahaks, et keegi iga mu liigutust jälgib. Ei tahaks autogrammide järele janunevat rahvamassi. Ma upuksin nende sisse ära. Jube.

Ma tahaks natukene kuulus olla (:

 

Otse matemaatika kontrolltöölt

Oli töö. Möö-öö. Tore töö. ÖööÖööÖ. Öölane, ööbik, ööbija, öömaja, öösärk, öökull, öömüts, ööpott, ööinimene, öölembus, ööhirmud, öine!

Ma joonistasin natuke. Siis, kui töÖööÖööÖ valmis oli. Ja kirjutasin ka. Aga selle, mille ma kirjutasin, riputan varsti oma uude blogi üles. Ma teen uue alajaotuse. Nende asjade jaoks, mis on tekkinud kuskil mujal kui siin arvuti taga. Nende jaoks, mis on tekkinud minu vihikus, mis kunagi oli ladina keele vihik. Kunagi ammu, kui ma veel aktiivselt ladina keelega tegelesin. Suvel võtan end kätte ja teen seda taas. Mhmh. Aga nüüd kirjutan ma sinna igasuguseid pähetulevaid uitmõtteid. Imelik-imelik, millegipärast oli see mul ajaloo tunnis pidevalt lahti. Ja mõte jooksis. Inglise keeles ka!

Vihik on mul olemas alates eilsest.

Siis veel see, et üritasin täna selle Laari juurde minna. Arsti juurde muidugi. Mart mind ei huvita. Ma ei kavatsegi ju Meriloo juurde minna. Ta on mees. Ma ei taha endale mehest perearsti. Head tädid (tätud!) seal Peretohtris küll, saadavad noore tüdruku (naise???) meesarsti juurde, sest neil endal on nimekirjad täis. On see minu süü, et mul perearsti pole? Tõepoolest. Igatahes, tegin Laari ukse lahti ja panin selle kohe kinni ka. Mu mõistus ütles: "EI!" ja ma läksin minema. Ma lihtsalt ei tahtnud sinna minna. Võib-olla olen ma hetkel arstidest liiga tüdinenud. Jajaa, ma pole nende juures eriti käinudki, aga juba on kõrini. Juhtub ka nii.

Kui see kõik niimoodi edasi läheb, et ma ei suuda mitte kuhugi minna, siis lähen ma lõpuks Tallinnasse. Selle perearsti juurde, kes mul olemas on. Mis sest, et ta on Tallinnas, vähemalt on ta olemas. Ja kurat võtku, palun suunaku mind siis neuroloogi juurde lõpuks ometi!

Helistasin eile issile ja ta rääkis mulle ühe loo. See päev, mil ma sain 9. See oli jube päev, ma mäletan küll, kuidas me Tammes hästi vaikselt toas pidime istuma ja teesklema, et meid pole kodus. Emme ei tahtnud, et issi tuleks. Issi oli mitu tundi ukse taga, lasi kella ja koputas. Mul oli nii jube. Lõpuks võttis ta koridoris elektri ära. Me ei saanud enam vaikselt telekat ka vaadata. See olin vist mina, kes lõpuks ukse lahti tegi. Ma arvan, et issi oli tol ajal veel meremees ka. 2 nädalat tööl, 2 nädalat puhkust. Ja kui kurvad võisid olla need 2 nädalat, kui ta pidi üksi Tallinnas olema. Ja kui harva ta sai meid näha! Ja kuidas me pidime end issi autos tagaistmel varjama, et emme ei näeks, kui me mööda sõidame. Ja kuidas me valetasime, et olime kahekesi õues, kuigi tegelikult käisime issiga salaja muuseumis. Ja kuidas ta ei jäänud kunagi ööseks. Läks alati õhtul ära. Ja kui mina ukse lahti tegin, siis oli juba õhtu. Umbes 6?

Ja ülejäänud aja ma lihtsalt nutsin. Issi tõi mulle sünnipäevaks ilusa punase jalgratta ja emme viskas selle trepist alla. Sellest ajast saati oli mu ratta kell katki. Ja emme tahtis ratta veel rõdult alla visata. Me elasime 5. korrusel. Ta arvas, et poisikesed saaksid väga õnnelikuks, kui leiaksid õuest ratta juppe. Ja emme on tordi prügikasti visanud ja Heili on siis seda sealt salaja söömas käinud. Issi tõi emme arust alati liiga palju süüa. Ja emme virises. Virises palju, kuigi ta ise mitte kui midagi tuua ei suutnud. Ma ei tea isegi seda, kui palju ta üleüldse oma elu jooksul tööd on teinud. Natukene. Ainult natukene. Ja ma vihkan seda, kui keegi küsib, MIKS mu ema tööl ei käi. Ei käi ja kõik. Suu kinni.

Kui emme oli ratta trepist alla visanud ja issi oli lõpuks tuppa saanud, sidusin mina rätiku ümber pea ja rääkisin, et pea valutab kohutavalt. Seda rääkis mulle issi eile telefonis. Seda osa ma ei mäleta. Ma mäletan hirmu ja ärevust ja ratast. Kena sünnipäev, või mis? Psühhotrauma, nagu ütles issi. Ma sain psühhotrauma. Kas see ongi mu peavalude põhjus? Täiesti pekkikeeratud lapsepõlv???