kolmapäev, aprill 05, 2006

Maakera on ikka veel ümmargune ja peavalu ründab mind taas. Aga täna võtsin ma vastu tähtsa otsuse. Ma lähen arsti juurde. Rääkisin sellest emaga. Et siis homme või reedel lähen tüütan paari perearsti. Kui esimene pole nõus minuga rääkima, siis küllap teine ikka ära päästab. Asi on ju selles, et mul ei ole ametlikult perearsti. No tegelikult on ka, aga Tallinnas. Ja mul pole kunagi vaja ka läinud. Ma ei ole selline, kes gripi pärast arsti juurde läheks. Ma olen kodusravija, magaja, kuuma tee jooja. Ja teine tähtis otsus on seotud lõõgastumise ja iseendaga tegelemisega. Ma tahan joogasse minna. Üksi kodus ei viitsiks ma eriti kaua sellega tegeleda, ma tean, et tahtejõud saab otsa. Aga grupis oleks nii, et ma satuks joogast hullemasse vaimustusse ega suudaks enam lõpetada. Ja mingil hetkel ma ei vajakski gruppi, mingil hetkel võiksin ma ise edasi minna. Ma räägin sellest Viljaga, kui teda järgmine kord näen. Täna??? No järgmisel esmaspäeval kindlasti, sest ma näen teda igal esmaspäeval. Imelik, aga nii ongi. Ja see juhtub enamasti Metsa poes. Ma tahan olla terve. Tahan. Ja ma vihkan oma peavalusid. Ikka veel.

Ja täna võeti ARK-is telefon vastu! Teisipäeval siis koos Ljuda ja Helenaga teooriaeksamile. Kell 9.00. Ma saan load! Kui ma just sõidueksamil käkki kokku ei keera...

Ja kõike seda kirjutades tekkis jälle see suure inimese tunne. Hea. Ma olen kuu aega täiskasvanu olnud. Mmmm. Posted by Picasa
See, kes paneb mu peavalud kaduma, saab pai. Ja kalli. Pigistan pooleks. Tõsiselt. Mul on neist juba kõrini. Ja mulle ei meeldi arstid, kuigi varsti tuleb neid vist külastama hakata. Ma tahaks, tahaks, tahaks, et peavalud kaoksid ainult hea sõna ütlemisest.
Ja pange mind tundma lapsena. Ma tahan korraks olla väike. Nii väike, kui see beebi siin pildi peal. Tehke minuga midagi lapselikku. Mängime keksu? Posted by Picasa

Hommik

Kolmapäeva hommik. Kell on vähe. Isegi Heili pole veel ärganud, aga ma arvan, et ta ärkab umbes kümne minuti pärast. Mina ise olen juba üle tunni üleval olnud. Õppisin füüsikat ja kirjandust. Eile oli liiga halb. Liiga halb. Jube oli. Ma vajusin koju jõudes (siis umbes kell seitse) voodisse ja magasin. Sest jällegi oli raskelt paha olla. Telemeedia ringis diivanil pooleldi magades kujutasin ette, kuidas ma lähen enne Larusesse minemist vetsust läbi ja lihtsalt oksendan. Nii rõve oli olla. Aga pidasin vastu. Ja magasin, magasin, magasin.

Tegelikult oli paar asja, mida tahtsin mainida.
Esiteks, Tamme tänaval on orav! Ilus orav. Eelmisel nädalal tulin koolist ja jäin männi all seisma. Vaatasin, kuidas orav ühelt puult teisele hüppas. Oh, ja ta oli ilus! Ma tundsin end nii hästi, kui seda oravat jälgisin. Eile rääkis Heili, et Tammes oli orav mööda majaseina roninud. Sein on seal ju krobeline. Ta kartis, et äkki ei saa orav sealt ära.

Teiseks, kass keeras jälle segi. Juba esmaspäeval ei saanud ma aru, miks olid minu voodi juures vanad sinised dressipüksid.. Oot..keegi helistas just alt kella??? Praegu? Keegi tahab sisse saada? Ei, mina ei viitsi vaatama minna. Aga need dressipüksid siis.. Eile, kui ma korra poole üheteistkümne paiku üles ärkasin, sain asjas selgust. Kass, väike otakas, tassis neid pükse rõdult minema. Mina ei tea, mis need püksid üldse seal tegid või nii, aga tema tassis neid tuppa. Hambus. Ja läks segi, kui need tema käest ära võeti. Loom. Piiks. Hea tüüp ikka.

Ja siis ei saa ma aru, miks Liina minu sukkpükse unes näeb!
Ja ma ei saa aru, miks ARK-is keegi telefoni vastu ei võta, kui MINA helistan! Ma tahan selle kuradi teooriaeksami ära teha. Ja lube tahan kah! Posted by Picasa