laupäev, aprill 01, 2006

Kuidas silmadega kuulata?

Unusta ära, et need kaks asja põskede kohal on silmad. Unusta see täiesti ära. Lepi tõsiasjaga, et need on nüüdsest peale kõrvad. Ja unusta ära, et nendega vaadatakse või nähakse. Võta omaks, et nendega saab ainult kuulata. Kui sa oled seda teinud, siis tee üks asi veel ümber. Mõtle uuesti, et need on silmad. Ja kuula. Tee silmad lahti ja kuula nendega.

Igatahes täna on väga sürr olnud. Liiga sürr. Ja ma ei ole eriti aprilli teinud. Ma rääkisin tõtt. Kogu aeg. Kell üksteist hommikul taipasin, et ma tahan täiega Tallinnasse. Läksin linna, käisin pangast läbi ja vahetasin kanada dollarid eesti rahaks. Lemmiku pood. Mahlapakk+küpsised+Kalevi uus shokolaad (see tume ja kirssidega, ei olegi nii hää, kui loota võiks). Taskurätikud A-st ja O-st, sest Lemmikus unustasin ära. Buss. Ja Mariana oli ka seal. Ma teadsin, et ta läheb täna Tallinna. Sõime tagaistmel küpsist ja lamasklesime. Rääkisime igasugustest asjadest. Linnanmäki, Soome üldiselt, sakslased, teatriklass, meie klass, autokool, Madis Jürgen, ajalehed, hääletamine, muusika jne. Tallinnas läksime lahku. Ma kondasin ringi. Virus oli hullem sagimine. See oli nii väsitav. Liiga palju inimesi ühe ruumalaühiku kohta! Helistasin oma telefoni punaseks, aga see kõik lõppes pangedega ja pingil salati söömisega. Annaliisa on arvatavasti uue numbri saanud, sest see POP-i oma on tal küll aegunud.. Ja mina just mõtlesin, et jesssss!!! Anna!!! Ta ütles mulle eile õhtul, et plaanib Tallinnasse minna. Kurat küll. Ja kogemata ma ka temaga ei kohtunud. Pekkis. Alinale helistasin viisteist korda kohe kindlasti. Ühe sõnumi saatsin ka. Mina küll aru ei saa, miks tema vastu ei võtnud! Mul olid nii ilusad plaanid, mis sisaldasid tema kodu ja vahukomme. Nii kahju. Pekkis oli. Ja Hanna pidi mingite tüüpidega kokku saama. Mitte minuga, teistega. Lõpuks, kui ma Apollo vastas selle künka otsas pingil passisin ja tukkusin, helistasin Maarjale. Tuli meelde, et ta pidi ka Tallinnas olema. Oligi! Ta lubas tagasi helistada, kui on emaga kohtunud ja aega leiab. Jehuu. Kui ma lõpuks ise helistasin, oli ta telefon väljas. Aku sai tühjaks, raudne värk.

Ja siis ma passisingi seal vanalinnas ja Viru lähedal. Apollost ostsin mõnusa riidest koti. Kaubamajast ostsin rohelised sukapüksid. Ja mul oli kopp raskelt ees. Kõigest. Arvasin, et Tallinnas on ehk põnevam, aga ei. Alati on seal hea, kus mind ei ole. Jehuu. Ja nii ongi. Lõpuks sürrisin end poole kuueks bussijaama tagasi. 17:50 läks buss. Ja Kumusse ma ei jõudnudki! Järgmisel korral. Kindlasti. Ja keegi mu pereliikmetest ei teagi, et ma Tallinnas käisin. Hee. Ainult need teavad, kellele ma pulli pärast helistasin. Telefonikõned olid umbes sellised: "Tsau, ma istun pingi peal." Ja kõik. Marelle ei saanud pihta. Ma olin sellised asjad aprillinaljadeks planeerinud. Vot.
Tukkusin bussijaamas ka.
Tegin veel ühe telefonikõne. Tegelikult kaks.

"Räägi midagi hästi imelikku!"
"Ma ei viitsi."
"Räägi midagi hästi imelikku! Täna on 1. aprill, räägi!! Ja muide ma olen Tallinna bussijaamas.."
"Kas see on aprill, või?"
"Ei..päriselt olen ka. Mul hakkas Haapsalus igav.." Naer teisel pool toru.
"..ja ma läksin Tallinna, aga siin oli ka igav. Sest kõik, kellele ma helistasin, ei vastanud või olid ära. Ja ma helistangi kõigile ja räägin, mida ma teen.." Jälle naer."Mulle pole keegi aprilli teinud. Sulle on?"
"Jah."
"Aga mul läheb varsti buss."
"Lähed siis koju?"
"Jaaaaah. Olgu siis. Ma olen imelik. Täitsa imelik. Tsau."

Midagi sellist oli. See oli üks telefonikõnedest. Ja vaene Alisa, kellele ma kogu aeg helistasin, ja raporteerisin.. Posted by Picasa

1. aprill.
Kas ma peaksin nüüd nalja tegema?

Vastan: ei tea. Küsid, kus pool. Vastan: ei tea.

Ei teagi vot. Nii on meil lood siinpool sood. Posted by Picasa