Laiskus on haigus

Ma tean küll, et ma pole ammu kirjutanud. Ma tean küll, et selle ajaga, mil ma kirjutanud pole, on palju juhtunud. Saksamaa. Saksamaa. Saksamaa. See oli vägev. Aga ma ei jaksa sellest kirjutada. See teema on juba nii läbi võetud, et enam ei jaksagi. Nüüd on sakslased siin. Ja nüüd on mul palju uusi tuttavaid. Sõpru ka. Nüüd on väga tore. Enne polnud nii tore. See on väga debiilne jutt, mida ma kirjutan.

Laiskus on haigus ja ravimit me sellele veel leidnud pole. Lubasime küll Anzuga, et leiutame ravimi ja saame Nobeli preemia, aga seni pole edu olnud. Laiskus on liiga suur, et midagi mõelda. Ma avastasin, et Kaubamajas on laiskade inimeste uksed. Need samad, mis ise kinni-lahti käivad. Anz jäi nende vahele. Peaaegu. Mina seda ei oska.