Madis Jürgen - üks eksperiment teise otsa

Nii, varjupäev on siis selleks aastaks läbi. Kas järgmisel aastal ei või samasse kohta minna? Nii huvitav oli. Ma sain päris palju põnevaid lugusid kuulata. Kõigepealt läksin bussi peale. Jah, Kristjan oli ka bussijaamas, sõitis täna Inglismaale. Bussijaamas rääkisime veidi. Isa tuli vastu. Enne, kui ta mu Eesti Ekspressi toimetuse juures maha jättis, jõudis ta mitu korda korrata, et ma oleks ettevaatlik ja nii edais. Vahepeal helistas ka kolm korda ja küsis kogu aeg ega see Madis Jürgen mingi röövel ole. Ei ole. Nii, läksin sinna, kobisin teisele korrusele. Seal uksed kogu aeg lukus, vähemalt lasi keegi mind alt sisse. Juhuuu! Küsisin sekretäritädilt siis Jürgenit, aga siis ta ise juba tuli. Toimetuses tuiasime ringi, ta vaatas oma loo valmimist, tegi mõningaid parandusi. Laud nägi enam-vähem selline välja nagu minu oma kodus. Aga ta olla selle eile just minu pärast korda teinud, ühtlasest segadusest hunnikud koostanud. Minu selja taga oli tikitud pilt kukest. Selle sai ta hullumajast ühe hullu käest, kui ta oli nädala hullumajas elanud. Istusin siis seal, tegime vahepeal tervele toimetusele tiiru peale. Siis hakkas lugu valmis saama. Turunduse tädi rääkis lööbist. Lööp on see asi, mis iga kord välja pannakse, seal on tähtsamad teemad peal. Noh, see asi!! TV Ekspressi omad jõid mate-teed. Mina tühjendasin ka Ekspressi kööki ühe teepaki võrra. Kokku jõin kolm tassi teed. Appi. Mul on kõht ikka veel täis ja ma pole pärast koju tulemist midagi söönud. umbes pool kaksteist käisime Amsterdam Café`s, see on toimetuse kõrval. Väljast vaatad küll, et hirmkallis koht, aga tegelikult polegi. Kaks pannkooki juustuga. Ma mõtlesin juba poole peal, et enam ei jõua. Arvake, kes maksis. Veidike veel toimetuses tuiamist, Versuse omi polnudki, fotograafide uks oli ka lukus. Siis hakkasime mõtlema, et mida edasi teha. Laitse loss. Sisustusajakiri tahtis varsti Laitse lossist lugu saada. Järgmisesse numbrisse või midagi. Tauno Kangrot, kes sinna kõrvale oma kujude muuseumi rajas, polnud "kodus". Madis pani toru ära ja näitas tülpinult keelt. See langes siis ära. Lapsemeelsust on märgata. Tegelikult ei nimetaks ma seda lapsemeelsuseks, vaid lihtsalt lõbususeks. Ma pole eriti varem näinud, et täiskasvanud mehed mööda trepi käsipuud liugu laseksid. Aga lahe ju. Viimaks istusin Naksitralli autos, nagu ta ise oma autot nimetab. Kui hoolikalt vaadata ja mõtlema hakata, siis meenutab küll Muhvi autot. Sõitsime Haapsalu poole ja Laitse lossi. Käisime Laitses niisama ära, sõime jäätist. Nagu puhkus. Ta rääkis palju, aga sellest hiljem. Suvila on Paliveres. Hiljem läks sinna. Seepärast viskas minu ka siis Haapsallu ära. No me käisime ringi ka. Kõigepealt kolistasime SEE teatri ukse taga kella kolme paiku, kedagi polnud. Siis käisime vahepeal lossipargis, kuulasime linnuse hääli ja jalutasime. Seejärel väike kohv (minu puhul tee) Rondos, sest Teele oli kinni. Uuesti SEE ukse taha. Lahti oli. Kell oli neli. Manni nägu oli hea. Pärast tuli välja, et ta ikka jagas ära, kes see onu oli. Volli oli ka seal, Rommy, Meelis. Keegi vist veel. Näitasin siis, kuidas SEE-s elatakse. Proovisaal ja suur saal. Dekoratsioonid, mis olid seintel, sai ära tutvustatud. Jürgenist sai minu vari. Mõneks ajaks. SEE teater pakkus talle päris palju huvi. Ehk kunagi tuleb sellest lugu ka. Jahus midagi vanamehest, kes on Haapsalust. Pakkusin, et see on Jaansoo, aga Kasonen võib ka olla. Seda tüüpi ajas vahepeal taga, toimetuses, ma mõtlen, otsis netist. Ei leidnud. Kui ütlesin Tallinnas SEE teater, siis ta teadis. "Ah see tore teater!" või midagi. Randlast teadis ka. Nii, aga mis ta siis huvitavat rääkis. Palju, palju. Ükskord ärandas enda auto ära. Läks politseisse, kirjutas avalduse, et auto on varastatud, siis läks õue ja sõitis oma autoga edasi. Terve päeva tiirutas Tallinnas enda autoga ringi, astus politseijaoskondadesse sisse ja küsis, kas auto on üles leitud. Siis väljus ja istus jälle autosse. Sellesse autosse, mis "varastatud" oli. Üks politseinik nägi kardina vahelt, kuidas ta nii nimetatud ärandatud autosse istus. Pang. Kriminaalasi. Aasta aega käis kohut, aga võitis. Oleks võinud ka kaheks ja pooleks aastaks vangi minna. Vedas seekord. Lugu sellest, kuidas invaliididel on Tallinna vanalinnas raske liigelda. Võiks ju kirjutada mageda uudisekese, aga mitte tema puhul. Madis läks Mustamäe haiglasse, lasi enda terve jala kipsi panna, siis sõitis (vist oli taksoga) Lasnamäele, kus ratastoole ja selliseid asju laenutatakse. Laenutas ratastooli. Ja sõitis sellega mööda Tallinna vanalinna ringi. Mõtles, et läheks Toompeale ka. Mööda Pikka Jalga üles, abiks viisaka välimusega noormees. Tollel oli pärast võhm väljas, ähkis ja puhkis, nii et jube. Madis mõtles hetkeks, et tõuseks püsti ja läheks ise üles hoopis. Hullumajas on ka käinud, terve nädala seal elanud. Ja hullud tegid teatrit. Lavastasid "Punamütsikest". Lõoke sellest näidendist kinkiski selle tikitud kuke. Kodututega koos elas ka. Mida ta veel teinud ei ole? Ma ei tea, aga kindlasti on selliseid asju olemas. Mõelda vaid, esimesel katsel ei saanudki ajakirjandusosakonda sisse. Aga kui ta poleks üldse saanud? Oi, oi, meie ajakirjandus polekski nii põnev ehk. Vene sõjaväkke ei tahtnud minna, läks hoopis postiljoniks õppima, et oleks ettekääne armeega mitte ühineda. Lõpetas kiitusega. Siis proovis uuesti ajakirjandust, sisse sai. Koit Tikk, jõrm Hiiumaa mees. See on siis praeguses lehes. Põnev lugu, nii palju, kui mina seda lugesin. Ekspressi inimesed on toredad. Üks kujundaja mängis malet. Ja seal on suur silt üleval: kujundus. Kumb siis õige on: kujundus või küljendus? Marellele peab seda ütlema. Tõõvarjupäev?? Marelle!! Nii ei tehta. Ei hakka kisama ka, et kuule, su msni nimes on viga sees. Ei riku inimese tuju ära. Olen siis täna tore. Koit Tikk alustas laupäeval Haapsalust hobuse ja seltskonnaga (neil on ka hobused) teekonda Austria poole, kokku 2000 km, u. 70 päeva. Ja mina ei teadnud midagi. Haapsalust! Kus ma olin? SEE teatris muidugi. Isegi Madis teab paremini kui mina, mis minu ümber toimub. Olen ikka loll küll. Ta ise on ka sedasama teinud. Aga ratsa läbi Eesti riigi, sellest on raamat ka. Üks sõber oli kaasas ja puha. Teine raamatuke on veel, mida ma näinud olen. Täna Ekspressi raamatute osakonnas nägin siis. Inglise keeles on see "Outback", eesti keeles lihtsalt "Hää koht". Raamat on siis peldikutest. Jah, just nimelt. Eesti kõige põnevamad potikesed on pildile jäädvustatud ja juures on lugu inimestest ka. Hobuse kujuline, kolmekordne, huvitavalt võõbatud jne. See hobuse kujuline esindas Eestit Veneetsias arhitektuuri näitusel. Võeti Pärnu lähedal koost lahti ja siis viidi reisile. Juurde pandi ka lõike sellest raamatust. Ja kes sai arhitektuuri preemia? Heh, ajakirjanik. Mida siis veel? Lahe inimene on. Ja ei ole röövel, nagu isa üritas mind veenda. Isaga sarnane. Samas olen mina ise ka Madis Jürgeni sarnane, nagu avastasin. Lugude suhtes küll. Ma ei suudaks samuti terve päeva kontoris istuda ja ainult telefoni otsas rippuda. Välja!! Õhku!! Põnevam on ju ise läbi elada. See on tõeline kogemus. Huvitav lugu on parim lugu. Ja selleks tuleks läbi elada. Eksperiment ühe sõnaga. Esmaspäeval kasutan tema ideed. Seda peab lihtsalt tegema, väga hea mõte. Kogu päeva jooksul ei räägi ma mitte kellegagi ühtki sõna. Tahaks näha, kas jään koolis ellu. See on põnev. Ma loodan, et pean vastu. Kui Kajar Uss rühmatöö annab, siis mina kavatsen ainult kirjutada. Kirjutada võib ju. Peab inimesi hoiatama, muidu vaatavad, et ma olen täitsa ära pööranud. Aga kas ma pole siis ära pööranud? Olen küll ja üpris sageli. Kui esmaspäeval, siis ei saa laulma ka minna. Aga laupäeval, või oli see pühapäev, on kontsert ja siis võib lubada, et järgmisel korral ei lähe. Kas ma msni lähen sisse? See päev loob kindlasti mõtetes selgust. Puhastav. Kui hakkama saan, siis kirjutan talle. Kui ei saa, kirjutan ikka. Nagunii peab kirjutama, pean mingitele küsimustele ka vastused leidma, nagu meelde tuli praegu. Aga see paberike on kuskil vahel ja ma pole sinna muud kirjutanud kui esimese küsimuse vastuse, mis kõlab nii: "Madis Jürgen, EE ajakirjanik." Edu mulle. Olgu, aitab nüüd küll. Muide, käisin täna teatris ka. "Lollid" Neil Simon. Ma olen seda enne Põlvas näinud. Aga siis oli see "Tobud" ja teine trupp mängis. Lemmiktükk pole see ikkagi. Mulle tundub, et Põlvas oli parem. Etenduse ajal naersin küll, aga pärast ei jäänud mingit vägevat tunnet. Võib-olla see tänapäeva sissetoomine rikkus mulje ära. See oli liigne. Aga homme on teatriklassis analüüs, eks siis...Homme on uue Ekspressi numbri koosolek. :P