Vot.

Minust saab vist jälle blogisõltlane. Ja see on tore. Tore-tore-tore. Postitan viimasel ajal juba tihedamini kui kord kuus. Edusammud. Pisikesed, aga siiski olemas. Kusjuures, ma olen hullult õnnelik, et ma rohkem postitan. Vahepeal vajus asi täitsa ära. Kunagi on nii hea seda värki lugeda. Ja siis saab mõelda, et oh, need olid alles ajad! Nii mõtlen ma mingi mutikesena. Jajaa.

Võiks "Seitset venda" lugeda. Ja näidendi valmis kirjutada. Äkki magada ka? Jaaaaaa! Eks ma siis lähengi.

See oli mõttetu postitus. Selle ainus mõte oli mõttetus.

Üks vendadeta vend

Elas kord üks vend, kellel polnud vendi. Tema nimi oli Vennike. Ta ei teadnud, kuhu olid tema vennad kadunud ja kas tal neid kunagi üldse olnud oli, aga ta teadis seda, et tema on vend. Kas või ilma vendadeta, aga vend. Ta nimi oli ju Vennike. Juba sellest võis järeldada, et ta peab vend olema. Aga kellele? Teistele vendadele? Või õdedele? Kus olid tema vennad-õed? Vennika ei teadnud. Sellepärast otsustaski ta oma vendi ja õdesid otsima minna.

Algul käis ta pastori käest küsimas, kas too äkki midagi tema vendadest ja õdedest teab. See ei teadnud midagi. Pastor üritas teda hoopis vägisi lugema õpetada. Vennike sai suure hädaga tulema. Ta jooksis metsa. Metsas oli turvaline. Sinna ei jõudnud talle keegi järele. Vähemalt nii ta lootis. Aga mets oli suur ka. Hiigelsuur. Selline mets, kuhu võib vabalt ära eksida. Ja Vennike eksiski ära. Just nimelt sellepärast, et see oli selline mets, kuhu võib ära eksida. Kui ta pole tänase päevani sealt metsast välja saanud, siis otsib ta siiamaani oma õdesid või vendi. Lõpp.

Minu versioon Aleksis Kivi "Seitsmest vennast".

Lugema.