laupäev, aprill 08, 2006

Üks tihane koputas mu aknale



Üks tihane koputas minu aknale ma ärkasin magusast unest. Ringutasin mõnusalt. Oli hommik. Äkki langes mu pilk kellale. Kümne minuti pärast kaheksa. Suunasin pilgu õue. Sadas paksu valget lund. Naeratasin. Kümne minuti pärast kaheksa! Äratus! Kümne minuti pärast kaheksa! Teadmine jõudis mulle kohale kui välk selgest taevast. Ma pean kooli minema! Ma jään hiljaks ja õps võtab mul järjekordse hilinemise tõttu pea maha. Kiirustades loopisin paar õpikut koolikotti. Kas ma ei võiks üks kord õhtuti kotti pakkima hakata? Tõmbasin teksad jalga. Üle pea läks esimene kampsun, mis kätte juhtus. Kiiruga kammisin salkus juukseid. Ruttu, ruttu! Haarasin koti ja tormasin esikusse. Hüppasin korra köögist läbi, et võtta üks õun. Kas nad ei võiks mind varem äratada? See pole ju üldse raske! Kellelegi ei saa loota, ainult iseendale. Esikus jooksin üks saabas jalas ringi nagu mõni hullumeelne. Kus see teine saabas ometi on? Lõpuks leidsin selle kapi alt. Kuidas mu jalavari sinna sattus? Tõmbasin mantli selga. Küll õues panen eest kinni ka. Heitsin koti õlale ning üritasin lukustatud uksest välja joosta. Rahmeldades keerasin ukse lukust lahti. Las panevad pärast ise kinni! Mitut astet korraga võttes jõudsinõue ja siin ma siis olen ning ruttan kooli poole.Järsku seisatan. Täna on ju laupäev! Küll ma olen loll! Pööran aeglaselt ümber ja vantsin koju tagasi. Tuju on null. Jalgu järele lohistades astun trepist üles. Uksel ootab mind vend. Tal on hommikumantel seljas ning ta irvitab mulle võidukalt näkku. “Kuhu sul hommikul nii kiire on? Kas sa ei peaks magama? Näed kuidagi väsinud välja.” Mürgine pilk ja saabas, mis kahjuks märki ei taba.Ta võib vahel tõeliselt närvidele käia. Peab ta selline olema? Idioot! Toauks paugatab mum järel kinni. Viskun jopega voodile ja eneselegi ootamatult nutan. Lihtsalt nutan! Imelik, minuga pole kunagi nii juhtunud. Võimetu omaenda lolluses! Taon pead vastu patja. Tihane koputab aknale. Vastik tihane! Mine ära! Vastik! Vastik! See on sinu süü! Tihane koputab ikka edasi.

Üks tihane koputas minu aknale ja ma ärkasin mõtetest. Olin kummargil kodukirjandi kohal. Tõstsin pilgu ja vaatasin tihast. Koputaja, ootamatu külaline. Keskendun uuesti tööle. Millest ma küll kirjutan? Vaba teema . See eriti juurde ei anna. Keeps mõtles välja kirjandi? Miks see peab nii raske olema? Ma ei oska üldse mõtet arendada. Kui ma kirjutaks, nagu kirjutab mu klassi parim kirjutaja…Ma oleksin omadega mäel.Paraku olen klassi halvim. Häda mulle!Sa peaksid end täiustama, ütleb õpetaja. Ei tea kuidas? Elu pole nii lihtne, kui tema arvab. Tihane koputab jälle. Lõpeta ära! Sa segad mind! Aga ta ei lõpeta. Silmitsen tihast. Mõtlen. Vaatan uuesti teda ning haaran pastaka, et kirjutamist alustada.Ma kirjutan ja kirjutan. Siis lükkan paberi rahulolevalt eemale ja loen juttu pealkirjaga “Kui ma oleksin tihane”. Päris kena tuli. Tihane koputab aknale. Peaksin talle ikka akna taha pekitüki panema. Aitäh, tihane!

Üks tihane koputas minu aknale ja ma arvasin oma silmad. Pöörasin pea akna poole. Tihane oli ikka veel seal. Tundsin, kuidas tuju tõusis. Olin mitmendat päeva haige. Gripp minul, kes ma muidu üldse ei haigestu!Täna olen üksi kodus. Ütlesin, et mul on parem olla. Tegelikult ei ole, mul pole kunagi nii halb olnud. Tahtsin lihtsalt üksi jääda. Olen tüdinenud sellest, et keegi küsib kogu aeg, kuidas sul on, kas sa soovid midagi. See käib õudselt närvidele. Ma panin isegi ukse lukku tõendamaks, et mul on juba parem. Kohe, kui ema läinud oli, vajusin ukse juurde maha. See oli olnud suur pingutus. Nõrk naeratus: ma olen üksi! Istusin nii umbes veerand tundi, siis komberdasin tagasi voodisse. Ma olengi kogu aeg voodis lamanud.. Midagi muud ei jaksa teha. Pea on tinaraske, kõhus keerab, nina tilgub nagu kraan ning aeg-ajalt raputavad mind köhahood. Kui tore vaikus! Keegi ei küsi midagi. Jälle see tihane koputab. Üksi on tore, aga veel toredam on, kui keegi, kes pole selleks kohustatud, sind tähele paneb. Ma mõtlen, et see tihane ei pea valvama, aga ema tunneb mingit kohustust. Ta tuli vabast tahtest. Nii armas! Tore mõte soojendab mu südant. Tihane ei lõpeta. Vaatan teda. Ilus tihane. Ta annab mulle jõudu. Tunnen end juba tugevamana. Vaevaliselt ronin voodist välja ja rooman akna poole. Jah, just nimelt rooman. Olen liiga nõrk, et tõusta ja uhkelt püstipäi sammuda. Haiguse tõttu söön liiga vähe. Mõni minut hiljem istun akna all toolil. Tihane pole lahkunud. Teda vaadates tunnen, kuidas mu vaimujõud kasvab. Tasapisi tuleb hea enesetunne tagasi.

Õhtul, kui ema tuli, leidis ta mind, pea aknalaual, magamas. Aken oli lahti ning külm talveõhk tungis sisse. Kööki oli eksinud väike tihane, kes nokkis seal parajasti saiaviilu. Värske õhk muutis mind palju erksamaks. Kuigi ema üritas mind tekkidesse mähkida, sest külm talveõhk olevat mulle liiga teinud, tundsin end esimest korda haiguse ajal õnnelikuna.

Ja sellise asja eest sain ma kunagi auhinna.
 Posted by Picasa

Tukk

Ma ütlesin päeval Heilile: "Kui me koju tuleme, siis lõikame mulle tuka." Tal oli meeles. Umbes kakskümmend minutit tagasi panin juuksed kinni, urgitsesin patsist paar salku välja, tegin need märjaks, läksin Heili tuppa peegli ette. Heili tahtis mu juukseid küünekääridega lõikama hakata! Viimaks lõppes asi sellega, et ma lõikasin ise endale tuka. Suurte kääridega. Heili ei julgenud mulle mingit asja pähe lõigata. Lõikasin. Ja vaatasin peeglisse. Järgmine minut möödus Heili voodis naerdes ja lõuates. Kui ma taas peegli ette end vedasin, leidsin, et polegi nii hull. Natuke kahtlane, aga ma olen ise ka kahtlane, nii et pole hullu. Ja kui see mulle ei meeldi, siis võtan käärid ja teen sellest midagi uut. Kunagi panen siia pildi ka (:
 Posted by Picasa

Minu nimi on Lola

Sobrasin oma vanades failides ja leidsin sealt mitmeid, mida võiks pärliteks nimetada. Kunagi puudusid mu kujutlusvõimel sootuks piirid. Ja kõik kirjatööd on erinevad. Praegu kirjutan enda arust liiga ühenäolist kraami. Aga kõigi nende failide hulgast leidsin ühe, mis kandis pealkirja "IQ". Olin kunagi mingi testi sooritanud. Seal oli minu lingvistiliste ja matemaatiliste võimete kohta nii mõndagi toredat kirjas, kuid nende all.. Ma ei tea, mida see seal tegi, aga seal oli kirjas, kes ma olin eelmises elus.

Vot nii: In your last life you were a sultry leopard named Lola. You were a showgirl, with yellow feathers in your hair and a dress cut down to there. You would meringue and do the cha-cha. And one night at the Copacabana (the hottest spot north of Havana), you fell in love with Tony, the handsome bartender. Tony fought Rico (he wore a diamond) for you and won. The two of you grew old and happy together, joyfully dancing your lives away at the club to the soulful tunes of Barry Manilow.

Metsik, või mis?
 Posted by Picasa

Ase P = Pesa

Ma leidsin endale ka ometigi pesa. Minu pesa asub suures toas väikse diivani peal. See on see kahekohaline diivan. See, mille peal on kassi magamiskorv. See, kus on tavaliselt suured ajalehehunnikud. See, mille juures on telefon ja meie tore põrandalamp.

Kolisin täna raamatute ja vihiku ja hariliku ja pastakaga sinna. Mulle sobib. Oma toas on ka pesa, aga ainult siis, kui mitte kedagi peale minu toas ei ole. Mul ei saa mingit pesatunnet tekkida, kui Heili samal ajal Simsi mängib. Loogiline. Pesaks muutub voodi umbes sellistel kellaaegadel nagu praegu. Ja hommikuti. Hommikuti, kui kõik magavad, ning ainult kass ringi sahistab.

Ei võta minu pesa ära. Minu uut pesa. Mina ei luba. Panen käed risti, toetan selja vastu kappi, istun põrandale ja ütlen: "Mina ei luba!". Ütlen seda väikse lapse jonnakusega. Ütlen samamoodi, nagu ütlesin: "Ma saan õe!", sest ma ei tahtnud venda. (:
 Posted by Picasa