Apelsiniga tüdruk, liivakast ja "Imeline muumia"

Täna tundsin end üle hulga aja jälle inimesena. Ma sain sellest umbsest rõhuvast toast välja! Lõpuks ometi. Pärast kahepäevast nelja seina vahel passimist. Haige olin, see juba ammu teada. Siiani nina tilgub kui kraan, aga ma tahtsin välja. Ja Ekspressi tahtsin ka, kuigi ei saanud ja siis pärast isa tõi kuskilt, kui ta Haapsallu jõudis. Aitäh, issi! Võtsin kaamera kaasa ja algul jalutasin suvalt. Käisin raudteel, filmisin mingeid elektriposte, graffitit, suvalisi kohti jne. Ja tekkis idee. Selle nimeks saab "Irina and Russia", sest see läheb välismaalastele vaatamiseks. Irina Derevko, Sydney Bristow´ema. Jah, Aliase fännidele on see video. Kui mul selle ülespanemine ka õnnestub, siis on hea. No Haapsalu ei ole Venemaa, aga ma kasutan neid koledamaid kohti, mis on nõukogulikud välimuselt. Irina ja tema "kodumaa". Kuskilt muretsen siis video Irinast ja lõikan teda sealt. Jee...Seda hakkan ma armastama. Siis veel Laureni ja Sydney video. Kuri Lauren, vastik Lauren. Vaughn tuleb ka sinna toppida. Siis, kui ta on koos Laureniga ja siis kui Sydiga. Syd võidab, jeeee...Olgu, nii palju mu Aliase hullusest, mis tabas mind, kui selle foorumi leidsin: www.sd-1.net

Käisin Kastani poes, ostsin taskurätte, tuiasin niisama ringi, Ekspressi ei leidnud, tuiasin veel ringi, vahtisin shokolaade, ostsin apelsini. Apelsin oli minu hea enesetunde jaoks hädavajalik. Hakkasin seda Muusikakooli juures koorima ja lõpuks istusin üksinda seal Muusikakooli hoovis või mis iganes sotsiaalmaja/noortekeskuse õues kummi peal ja sõin rahumeeli oma apelsini. Seda oleks tahtnud kõrvalt näha. Kui ma oleks näinud end istumas laste mänguväljakul apelsiniga mingi kummi peal, siis see oleks tundunud naljakas. Aga mul oli hea olla. Mina ja apelsin. Varsti oli apelsin otsas ja jäin ainult mina ja apelsinikoored.

Tagasi filmima. Ilm oli liiga ilus, et tuppa minna. Isegi nohu ei takistanud mul õues aega veetmast. Ma ei tahtnud veel koju. Läksin nende Kastani tondilosside juurde. Jälle Irina peale mõeldes. Siis raudteele ja üllatus, üllatus...Erika oli seal jalutamas. No siis käisime kahekesi Uuemõisas ära, ma filmisin igasugu tobedaid asju, Erika mängis mulle laipa...Raudtee kõrval oli üks suur "niidirull". Ta heitis end selle peale ja tegi, nagu oleks laip. Mulle meeldis see. Eks ta filmi jaoks tegigi. Kriminaalne Venemaa...

Jõudsin täpselt maja ette, et issi autot lähenemas näha. Vau, ta on pruun! Neeger! Mis seal Hawaiil temast ikka saama oleks pidanud? Lumivalgeke? Tassisime kotid tuppa ja siis hakkas kogu see kassijama. Ma tahtsin täna tõepoolest kassi liivakasti korda teha, kui ma rõdule pilku heites nägin, kui must see oli. Tõepoolest. Ja plaanisin seda teha enne issi tulekut. Ma teadsin, et muidu...Ja see et muidu juhtuski. Vähemalt ei pidanud ma seda üksi tegema. Heili hoidis kilekotti ja hädaldas, kuidas jaksas ning mina kallasin liivakasti sisu sinna. Siis pesin seda kasti ja Heili pühkis rõdupõrandat, tähendab pidanuks pühkima. Tegelikult ta rohkem virises. Hädapätakas-pubekas. Olgu, läbi häda ja (Heili) kisa sai see tehtud. Isa oli päris pahane ka.

"Imelisest muumiast" nii palju, et vaatasin veidike "Imelisi" ja veel vähem "Muumiat". Kui valmis saab, siis vaatan äkki "Shrek 2", kui see lõpuks end alla laetud saab.

Jah, Toronto mamma saatis igasugu asju ka. Vanaema maitse on ikka vanaema maitse, aga üks hästi kena pluus oli ka. Kohutavalt kena. Hawaii bikiinid olid ägedad. T-särkidest nii palju, et vanaema peab meid siiamaani elevantideks, kuigi ta alles suvel käis Volliga Eestis ja nägi küll, et me pole mingid elevandid ega ninsarvikud. Ma sain autodega Hawaii pastaka. Jah...Olgu, ta tahtis head ja ilusaid asju oli ka. Olge positiivsed! Aitäh, Toronto mamma!