"Mu rada on täis ohtusid ja varje" Aiatee, metsatee, kõnnitee, asfalttee, kodutee, koolitee, maatee, kruusatee, liivatee, kivitee.. Me kõnnime oma elus paljudel teedel. Need teed on erinevatest materjalidest valmistatud. Need teed viivad erinevatesse paikadesse. Teede kaudu võib minna ükskõik kuhu, sest mingisugune tee viib igale poole. Olgu selleks siis kas või umbtee. Aga on üks tee, millel me otseselt ei kõnni, aga mis on siiski kõige tähtsam. Elutee. Elukäik. Elu. Elu võib analüüsida mitmeti. Retkena, sündmusena, mõttekäiguna. Mina võtan seda teena. Tee, mille kujust sul endalgi aimu ei ole. Tee, mis väändub ja käändub, nii, nagu ise heaks arvab, aga mille käänakuid saab nii mõnelgi korral endale meelepäraseks keerata.
Tee on täis üllatusi. Üllatusi ja ootamatusi. Need võivad osutuda nii meeldivaiks kui ka kõige jubedamateks asjadeks. Elutee üllatused on suurimad üllatused, sest neid oskab kõige vähem oodata. Kui kodutee puhul on teada iga puu ja põõsas, mis ette jääb, sest seda on lihtsalt nii palju kordi käidud, siis eluteel kõndides sellist ettevalmistatust ei ole. See on nii, sest seda ei saa mitu korda läbi käia. Igaühele on antud ainult üks kord. Ainult üks kord ja ainult üks rada. Oma rada. Ja seda mööda tuleb käia, meeldigu see või mitte.
You wanna follow something
Give me a better cause to lead
Just give me what I need
Give me a reason to believe
(Thank You For The Venom, My Chemical Romance)
"Sa tahad järgida midagi
Anna mulle parem põhjus juhtida
Anna mulle, mida ma vajan
Anna mulle põhjus uskuda"
Selleks, et sellel teel kõndimist jätkata, on vaja põhjust. Põhjust edasi minna. On vaja põhjust, mis annaks inimesele usku. Usku, et ta suudab need ohud ja varjud võita. Sest neid on palju. Ja need on alati seal. Need ei lähe kuhugi. Ja neil pole kuhugi kiiret ka. Ja me kardame neid. Kardame ehk isegi ilma põhjuseta. Kuid kui keegi pakub abi nendest võitusaamisel, lükkame ta ära. Mitte alati, aga siiski liiga sageli. Sest tundub, et saame ise neist jagu.
Leave me alone
It's nothing serious
I’ll do it myself
It's got nothing to do with you
And there's still nothing that you could do
(Cave, Muse)
"Jätke mind rahule
See pole midagi tõsist
Ma teen seda ise
Sel pole teiega mitte midagi pistmist
Ja seal pole siiski midagi, mida te saaks teha"
Tegelikult ei julge ma neile ohtudele ja varjudele üleüldse vastu astuda. Ma kardan nendega võidelda, kuigi võib-olla ei peaks ma nendega ealeski võitlema, kui ma neid kas või hetkeks silmitseksin. Ehk ehmuksid nad minu kindlameelsest ja veendunud pilgust ning pageksid igaveseks? Selles asi ongi, et ma ei julge tagasi vaadata. Just nimelt tagasi, sest ma tean, et nad on mu taga. Nad tulevad mõnikord päris lähedale ja näpistavad. Ma ehmun, aga ei vaata siiski tagasi, sest kardan, et kui ma seda teen, saan veel valusamalt haiget.
„My shadow is only one to watch beside me.."
(Boulevard Of Broken Dreams, Green Day)
"Mu vari on ainuke, kes mind tagant jälgib.."
Tegelikult ei ole seal midagi nii hullu. Ainult minu enda vari. Ja teda kardan ma kõige rohkem. Sest vari on osake mu endast. See tume osake, mille olemasolu ma pigem maha vaikiksin. See, millest sosinalgi ei räägi. See mõtteline vari, sest seda päikese käes tekkivat varju pole vaja ju karta. Kõigest loomulik asi. Kõigil tekib vari ja me näeme teiste varjusid ka. Mõttelisi varje me ei näe. Mõttelised varjud on teistsugused. Nad pesitsevad teiste eest varjatud kohas. Ja nad piinavad. Kummitavad isegi.
"Kui sa teravasti, tasa kuulad,
kuuled õhus nagu kahinat,
kuuled üleval mu pea kohal
nagu linnutiiva sahinat."
(Must lind, Ruja)
Vari ilmub erinevatel kujudel. Isegi linnuna. Ja ta on kogu aeg minuga kaasas olnud. Ja ta ei lähe ära. Ei lähe. Igatahes mitte enne, kui ma ise end ringi keeran ja talle selgesõnaliselt ütlen: "Mine ära!" Aga minus pole julgust. Veel ei ole. Ja samas.. Kas ma läheksin siis veel edasi, kui mu taga poleks ähvardavat tumedat varju? Kas ma läheksin niisama edasi? Kas ma ei vajaks taganttõukamist? Ohtu? Ohtu, mis sunniks mind kiiremini liikuma. Kas ma ei tunneks puudust sellest "kuklatundest", et keegi või miski on seal? See paneb liikuma. Edasi, edasi, edasi. Ja ees peab ka midagi olema. Midagi ahvatlevat. Midagi, mille poole püüelda. Ja samas uued ohud, mida ma veel ei aimagi. Sest kui nii ees kui ka taga on tühjus, siis on kõik sootuks mõttetu..
"Nemad istusivad toolile
ja mõtlesivad järele
ja vaatasivad ette ja taha.
Ja taga polnud midagi
ja ega eeski olnud
ja nõnda nemad surivadki maha."
(Plastiliinist jänesed, J.M.K.E.)
Seepärast peavad varjud olemas olema. Ilma nendeta poleks hirmu. Ja millegipärast on maailm selline, et selle liikumapanemiseks on tohututes kogustes hirmu vaja. Hirm maailma ees, hirm oma varju ees, hirm iseenda ees. Kui ma kunagi olen kaugele jõudnud, siis ma vaatan korra üle õla ja naeratan oma varjule. Ja ta ehmatab veidi, sest ta poleks iial uskunud, et ma talle otsa vaatan, veel vähem naeratan. Ja ta polegi enam nii kuri. Ja mina lähen edasi. Ja ma olen võitnud iseenda. Ja ma olen rahul. Ja ohud madalduvad minu ees muruks.
"This time I m really thinking through,
All the steps that I will take
To conquer myself again. "
(Hard Labour In 1986, Paingreed)
"Ja sel korral ma tõesti mõtlen läbi
kõik need sammud, mis ma astun,
et vallutada veelkord iseend."
Esimene korralik päev nohikuna ja mul on hää olla. Tõsiselt. Ma ei tahaks seda öelda, aga "I feel so fulfilled". Eks näis, mis kolmapäeval saab. Siis teen ma selle vana füüsika töö ära, mille ajal ma Tartus olin. Ja see peab hästi minema. Peab. Peab. Peab. Ja ma õppisin selleks täna. Ja ma tundsin end hästi. Keemiat õppisin ka. Ja ma tõepoolest ei teinud arvutit enne kaheksat lahti. Tubli. Asi edeneb. Ja mul on hea olla. Ja nüüd tahaks õmmelda.
