Viinasokid ja hullud pubekad

Haige!!! Täiesti haige!! Ma ei tea, kas ma lähen homme kooli. Kahtlen, et ei. Isa helistas Brüsselist. Kui ta teada sai, et ma haige olen, soovitas ta mehelikult, et tehku ma viinasokke. Juhatas veel, et ta oli just selleks otstarbeks ostnud pudeli ja toppinud selle sügavkülma. See oli kapi peal, raudselt ema pani sinna. Kui isa ettekujutus viinasokkidest näeb ette üksnes jalgade sissemäärimist (kusjuures viina ei pea soojendama), siis emme nõudis, et ma seda kuumutaksin ja villased sokid välja otsiksin... Emme on ka haige. Ta oli juba enne mind. Seinad on meil otsekui papist. Ma kuulen kogu seda lärmi, mida need kaks pubekat teises toas teevad. Ära lase lõvi ja jäära kokku! Tulised iseloomud! Heili ja Martha. Martha tunneb end ka justkui kodus. Daaa, see pole sinu kodu ja palun ära kisa kogu aeg. Miks nad kaklevad? Ise tahavad veel parimad sõbrannad olla. iga viie minuti tagant algab kriiskamine. Kohutav. Andke mulle rahu! Oleks ma tugevam, siis...siis ma läheks ja ütleks midagi. Tegelikult ma juba ütlesin, aga nad ei kuulnudki seda või ei taha kuulda. Ma ei suuda neist üle karjuda. Pealegi ei pääsenud ma Heili toa ukse tagant kaugemalegi. Seda hoiti seestpoolt kiivalt kinni. Hullud, vähemat ei saa nende kohta öelda. Täielikult hullud. "Kas tohib videokaamerat?" "EEEIII!" "Miks?" "Sa ei lase mul magada." "Aitäh," ja ta kaob koos kaameraga kõrvaltuppa, et seal Marthaga ajuvabasid filme teha. Olete enda arust lahedad, jah? Mul on 12-aastaste vastu vist allergia. Ja ema. Tema on ka haige. Siiski suudab ta oma igapäevast närvidelekäimisrutiini jätkata. "Miks on videokaamera kott põrandal? See läheb ju tolmuseks!" "Jaa-jaa..." "Ei tohi ikka niimoodi..."

Brüssel - nii kaugel, samas nii lähedal...

Issi helistas. Lõpuks ometi. Vahepeal hakkasin isegi mõtlema, et midagi on juhtunud. Mitte minu issiga, palun! Ta on praegu Brüsselis. Lennuk läheb alles õhtul. Terve päev lennujaamas passida...Raske. Ja ta pole viimased 24 tundi korralikult magadagi saanud. Ajavahe. Nii, täna õhtul hilja jõuab ta Tallinna, oma koju. Homme puhkab ja põhjalikult. Paneb tööasjad valmis, et värske ja puhanuna esmaspäeval naasta. Siis laupäeval tuleb Haapsallu, meie juurde. Hurraaaaaa!! Huvitav, kas ta Hawaiil pilte ka tegi? Mida Toronto mamma teeb? Appi, Hawaii on ikka nii kaugel. Kohutavalt kaugel. Ta vajas seda puhkust, tõepoolest. Oli näha, et muidu tabanuks teda läbipõlemisoht. See kokkuvarisemine trepikojas, kui mina olin Tartus...Jube. See oli ammu tegelikult, ma ei mäleta kuupäevagi, aga see oli hirmutav. Ma tean, et ta tervis pole just parimas korras. Muidu ta ju mõnikord Meremeeste haiglas ei viibiks ju. Loodame, et kõik läheb paremaks. Minu issi!! :D

Haigutus...ära väsita mind, palun...

Mõnel inimesel on lihtsalt anne teisi väsitada. Anne? Jah, kindlasti. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et ma olin eile niisamagi kohutavalt omadega läbi. Jaa, ma kuulsin juba, et sa käisid Eneka juures. Ei ole vaja detaile. Marelle, Marelle, Marelle...Ma tean, et sa ei loe mu blogi. See hakkas eile nii jubedalt tüütama. Tahtsin juba kiiremini koju saada. Jess! Kastani pood! Edasi üksinda! Poes käisin ka. Ostsin mingeid maisipulki. Täiesti suvalisi. Võib-olla väsitab Marelle seepärast, et ta räägib nii "raskelt". Ta rõhutab iga sõna ja aja jooksul võib see häirima hakata. Mis sest, et ta on mu sõbranna. Vahel tahaks ikka eemale saada. Samas on ta üks neist, kes teavad asju, mida teised ei tea. Üks lähedasemaid sõbrannasid, aga mitte kõige lähedasem. Ta teeb mõnikord väiksest asjast liiga suure numbri. Tõepoolest. Eks mul endal ka mõnikord juhtub, aga jah...Aitab. Las Marelle elab. Jätan ta rahule.

Mõnikord on tore haige olla...

Olen haige, nagu arvata võib. Praegu tunnen ainult nõrkust. Peavalu on läinud. See algas kõik eile koolis, kui tundsin viimaste tundide ajal, et olen kohutavalt väsinud. Kõik, mida ma teha tahtsin, oli magada! Ma magasin. Pool tundi. Umbes kuue ajal. Öösel tahtsin ka magada, aga kuidas on võimalik uinuda, kui pea on mõtteid täis. Kuna ma olin õhtul käinud Aliase foorumil, siis ei suutnud ma peast välja saada Aliast. Ma nägin numbreid ja sõnu. Kohutav. Lõpuks õnnestus uinuda. 7.15 helises kell. Pea oli tuim. Üks mõte: ma ei lähe kooli ja ei läinud ka. Praegu istun kodus. Alisa käis siin. Keemia jäi ära. Ta tõi mulle muusika tv ja mata vihiku. Aitäh, Alisa! See oli väga armas. Näitasin talle Tagaotsitavate ja Jetisaate videosid. Tuba oli päris sassis, aga ma ju alles kolmveerand kümme tõusin ka. Enam ei valuta. Jeeeee!! Inimese tunne hakkab tagasi tulema. Peaks mata ümber kirjutama. Hiljem.