Ei jaksa enam tubli olla.

Kõigel on piir. Eelkõige energiavarudel. Mina küll enam ei jaksa. Täna ma ei jaksa. Homme võib-olla juba veidi jaksan, võib-olla mitte. Oleneb, kuidas ma magada saan. Ttäna lähen varem magama. No üritan. Eilne öö oli jube. Keskööni videoga mässamine, siis iga paari tunni tagant üles ja jälle videoga. Neljast viieni ei maganud üldse. Päris haige. Arvuti ja kaamera ei tahtnud kuidagi omavahel suhelda. Tülis omavahel? Nii pole üldse ilus. Nüüd võitsin kaks nädalat aega. Videole muidugi. Tuleb ikka arvuti ja prozhektori kaudu seinale näidata. Arvuti ei tunnista ju kaamera olemasolu. Igatahes ma jõudsin hulluks minna. Ja ma mõtlesin, et nii ma kooli küll ei jõua. Jõudsin küll, aga neljandaks tunniks. Puhkus. Magasin üheksani. Mõnus. Tahan veel. Vilta sai aru, et ma ei saanud öösel magada. Soovitas mulle palderjani ja õhtust jalutuskäiku. Teine ema. Armas. Kedagi huvitab. Keegi saab aru, et ma ei jaksa enam tubli olla. Et mina väsin ka. Et ma ei ole üliinimene, et ma pole perpetuum mobile. Tore seegi. Nüüd jaksan laisk olla. Lösutaja. Puhkaja.