Aloha, issi! Makadaamia pähklid...mmm...

Jah, nüüd on ta lõpuks ometi seal. Amsterdamist kaugemal. See oli küll tobe, kui lennuk tund aega hilines ja issi jäi USA lennust seepärast maha. Hea seegi, et Estonian Air mingisse hotelli toppis. Hawaii...Unistuste koht ja issi on seal. Vanaema ka ja Volli, ikka Volli ka. Nii lahe. Ma ootan juba seda hetke, mil ta tagasi tuleb. Kõik need muljed, fotod, meened ja mälestused...ning muidugi maiustused! Maiustused! Ma tahan makadaamia pähklit selle pruuni maistva asja sees, mis on vist suhkur...Makadaamia pähkel...

Plirts, plärts, (kärts, mürts), märts!!!

Ei no, on ikka suur avastus! Märts on käes. Mida veel? Aga alles nüüd on aru saada, et ikka tõepoolest on märts. Lumi hakkas sulama. See tähendab, et varsti on kevad. No, pühapäeval juba ju!! Kevad on nii ilus aeg. Mu lemmik. Lihtsalt lemmik. See läheb minu iseloomuga kõige paremini kokku. Ma tahan juba kevadet. Siia peaks ühe kevadeluuletuse kirjutama, aga ma enne sinna kirjutasin ka juba. See oli Mats Traadi oma, kus oli see lahe rida nende trolliliinide ja närvide kohta. See jäi mulle kohe esimesel lugemisel silma. Elerin tahab kõrvaauke teha, aga ema ei luba. Jama. Ta ei taha kuulata Ellu oigamisi, et valutab, et mädaneb. Mul pole midagi viga. Siiamaani elus. Küllap kunagi ikka saab. Loodame. Hoiame varbaid! See on lahe ütlus. Gerlu? Alisa kasutas ka seda. Ja Alisal on nüüd nett kodus! juhuu!!! me jääme siia vist tundideks, kui korraga sees oleme...Olgu, nüüd magama, homme vaja viiest tõusta, et Tartu bussile minna. Liisiga Tartusse...Jess!! See on lõbus, raudselt. ja siis vaheajaks Tallinna ja tädi Foetee aka Heli tuleb mulle vastu. Maailma parim tädi. Jippii!

Küüslauguleivakesed

Ma ikkagi läksin täna teatriklassi. Algul mõtlesin küll, et mitte kusagile ma ei lähe, aga vot ümber mõtlesin. Tegelikult tore, et läksin. Sest täna polnud tavaline tund. kirjutada oleks muidugi võinud, aga mingeid etüüde teha. Ei, mitte etüüde. Me oleme neid juba nii palju teinud! Aitab! Stopp! Varsti on teatriajaloo eksam. Olgu, elab üle. Või ei ela ka? Kunagi saan teada. Mida ma siis tegin seal teatris? Pakkumisi? Polegi? Hmmm...Nii pole ju huvitav. Ma ei kirjutagi enne, mida ma tegin, kui mõni pakkumine tuleb... Tüng! Juba kirjutan! Me lõikasime maske välja. Ja siis ma joonistasin ka mõned. Ja auke tegin ka nendesse. Varsti algab see Teatrimarakrati värk. Homme tulevad 40 last Taeblast teatrit vallutama. Aga mida me nende maskidega tegime? vot seda...Ah, ütlen ikka. Panime Anniga koos üles. Riputasime nööride külge. Jah, just nii. Ja kui panna UV-lamp tööle, siis need helendavad, sest need on valged (vähemalt ühelt poolt, teisel pool on Peetri etenduse plakat) ja kõik on õnnelikud. Aga küüslauguleivad? Mis nendega on? Päris lahe on õues suurel pannil neid leivakesi küpsetada, kuigi ma ise neid ei söö. Vorstikesed olid ka. Ma sõin isegi vorstikest, sest seal õues seistes tuli lihtsalt isu ühe vorstikese järele. Need olid väiksed jupid. Ma ei tea, miks, aga ma tahtsin seda lihakäkki. Ja maitses isegi. Aga sellepärast ei hakka ma jälle siga ja lehma sööma. Jään ikka kanade ja kalade juurde. Olen imelik ja teistsugune, mis siis? Kui ei meeldi, ära vaata. Mida iganes. Hakkab jälle loll tuju tulema. Õues seistes tekkis kodune tunne. SEE teater on üks mu kodudest. Just nimelt üks neist, mul palju kodusid. Oma kodu ja vanaema juures ja isa ja...oh...Ameerika filmides teevad kodutud õues lõket ja sellist värki. Kohe tuli see silme ette.Aga meie pole kodutud. SEE teater on meie kodu. SEE teater on meie kodu, aga igaühel on ka täitsa oma kodu. SEE teater. Jah see teater. Kuidas sa ei tea SEE teatrit? SEE on see teater, mis asub vabal maal vabas riigis vabas linnas Vaba tänav 10. ikka ei tea? No siis mine ära!

Röhh-röhh, pole naljakas...siga-autojuhid

Just nimelt, siga-autojuhid. Mida siis veel arvata? Mina jalutasin rahulikult mööda tänavat, kusjuures kõnniteel. Kas seal ka enam rahu ei saa? Idioodid. Täiesti. No vähemalt see jobukakk küll. Krt, püksid olid täiesti läbimärjad pärast seda, kui see tüüp oli mööda sõitnud. Vot see ajab vihale küll. Ma siia mitte midagi muud ei kirjuta. See on ainult sõimupostitus ja mingisuguste ilusate asjadega ei tohi seda ära rikkuda.

Tere siis või mida?

Ma ei tea, kas praegu on kõige parem hetk kirjutamiseks, aga tuju tuli ja tujude vastu ma ei saa. Praegu on arvutitund ja me vaatame plakateid. Iga uue plakatiga tekib tunne, et ise olen ma hale. Aga vahet pole, ma suudan ka paremini. tegelikult polnudki see minu oma mingi koletis, aga jah, ma suudan ju paremini. Aga lihtsuses peitub ilu, eks? Kuulake jaapanlasi! Nemad on targad. Ei tahaks natsiks muutuda, aga eestlased on ikka parimad. Eks igaüks armasta end kõige rohkem. Ah, see on üks mõttetu postitus, nii et ma parem lõpetan ja kirjutan siis parema, kui koju jõuan...Kui ma sinna lõpuks jõuan ja teatrisse ma ka ei lähe. Vist. Kes teab...