Vanaema.

Vanaema on tegelikult tore. Vanaema elab üksinda. Vanaema on üldse palju üksi. Kahju hakkab temast. Hakkasin mõtlema, et peaks teda sagedamini külastama. Mitte nii, et ta jälle helistab ja kurdab, et me ei ela üldse kaugel. Ei elagi ju. Umbes 200 meetrit. Aga ma ei viitsi tema juures käia. Kõike muud on vaja teha. Ma olen paha. Tunnen end selle pärast päris halvasti. Ta väärib enamat. Ja mina olen nii mõttetu. Me elasime tema juures ju päris kaua. Ja ta on meie heaks palju teinud. Aga jah... Ma tahaks parem olla. See kõik on mu enda võimuses. Kättevõtmise asi. Jah, kerge öelda, raske teha. Üritan. Vähemalt üritan.

Ma ei öelnud vanaemale, et ema on kuhugi kadunud. Emal on puberteet. Ma ei tea, kuhu ta läks. Arvatavasti Pärnusse. Ta ei öelnud meile. Oh jah, meie pereelu. Küll ta varsti tagasi tuleb. Aga issi ütles, et ma lohutaksin Heilit. Proovin. Heili tegi täna kooki. Liivataignast. See on küpsiste jaoks. Armas. Issi ütles, et Heili nuttis telefonis. Võib-olla magame täna mõlemad diivanil. Heili ei taha üksi oma toas magada. Diivanil on tore :) Kõik saab korda.