Asjad, mida ma tahtsin kirja panna.

Väiksed jutukatked. Lehe tegemisest.

Elina: "7 lehekülge on tehtud!"
Mina: "Oh, päris palju!"
Elina: "11 veel!"
Mina: "Seda poleks vaja olnud.."

Rando: "Te olete päris kärsitud!"
Elina: "Me oleme esmaspäevast saati proovinud ka!!!"
(Neljapäeval)

Neid oli veel, aga mina rohkem ei mäleta hetkel.

Ja seda ka, et sain just teada, et 13. jaanuaril on teatris omadega väike istumine. Oeh, kuidas ma seda vajaksin, aga siis on see kontsert, kuhu ma minna tahan. Ja ma tahan sinna liiga väga minna.

Poolik jänes=Hitler

Selline nägin ma välja, kui alustasin jänese näkkumaalimisega. Meenutasin pigem Hitlerit. Anneli, kes tegi ka jänest, jäädvustas selle hetke siis.

See pilt on teatriklassist. Peaks väljendama nagu teatri köögipoolt või midagi sellist. Meil oli parajasti grimmieksam. Mina ei tea, mis ma küll hindeks sain. Ma ei tea, kas ma ka tahan teada. Mu jänes oli ikka kahtlane küll. Jänesed ongi kahtlased, eriti need bussijänesed.

 

Vahelduseks minu Piiksu ka.

See on meie kass.
Tal pole veel tegelikult nime, sest Heili hüüab teda Bimbuks, aga mina tahan, et ta oleks Piiks. Siis hüüan ma teda veel Loomaks ja Kassiks. Eriti siis, kui ma ta peale vihastan, ja seda juhtub ikka tihti. Piiks on ju paharet. Ta hammustab kõike, mis liigub, ja kõik, mis ei liigu. Ta närib ja järab ja otsib pidevalt uusi mänguvõimalusi. Ja tundub, et see ongi tema eesmärk. Öösel käib minu voodis nunnut mängimas. Või siis Heili voodis. Magab kaisus. Ja magab kaela peal. Mõnikord ei saa ma korralikult magada, sest kass on mulle nina kõrva toppinud ja nurrub kõrva. Huvitav elukas. Ja ükskord näksis ta Heilil terve öö juukseid. Meie armas kallis Piiksuke.
Ma luurasin kaameraga mööda korterit ringi, tegin mingeid pilte. Pildistasin iseend, kasutades vannitoa peegelduvat lage. Kass oli rätiku maha tõmmanud ja magas selle peal. Nii ma ta leidsingi. Ja ta oli ikka kohutavalt armas.

 

Liikuv pilt.

Kerli tegi selle pildi. Me käisime koos mööda maja ringi. Käisime vanade asjade näitust vaatamas. See on teisel korrusel SEE-s. See kujutab endast vanaaegset hotellituba. Ikka Nostalgiapäevad. Kõige esimene neist. Ma kandsin ainult ühel päeval kolmest valget seelikut. Ja see oligi see päev. Aga see oli tegelikult hea päev. Aga selle seelikuga on küll nii, et teatrist peaks sellega eemale hoidma. Seal on palju rahvast. Palju mehi. Üks (Urb, tema on oma) ütles mulle, et ma olen oma ketside ja seelikuga nii seksikas. Teine väitis, et mu seelik paistab läbi veidike, mille peale mina kuulutasin, et ma tean. Oi, küll ta oli õnnelik. See juhtus siis, kui ma baarileti taga olin. Mulle meeldib see seelik. Oh. Aga see paistab ainult veidikene läbi.
Ma liigutasin veidikene, kui Kerli pildistas. Mhmh. 

Punane kleit.

Esiplaanil kaks motikameest või midagi sellist. See pikkade juustega on see minu sugulane, kes ise nagu ei tea vist, et ma tema sugulane olen. Ma ka ei teadnud eriti. Aga ma pole talle öelnud ka. Aga Meelis mängib tegelikult päris hästi kitarri. Ükskord, kui me Maarjaga teatriõuel istusime ja grillvorste müüsime, mida keegi küll eriti ei ostnud, siis ta oli seal mingi kambaga ja nad mängisid meile päris palju. Tore oli. Ma tean, siis oli esimene kuukontsert, kus mingi tädi laulis. Järgmine kuukontsert oli parem. Järgmisel läksin ma rokist hulluks. Nii hea oli rokkida. Ja muidugi olime meie Maarjaga need, kes lava ette jooksid ja kohe tõmblema kukkusid. Nagu alati. Alates Eddie Baytosest. Aga nii hea on. See on meie traditsioon. Ma mäletan Marelle ilmet. See oli kuidagi vanainimeselik. Seda mäletan ma hästi. Mul oli selline tunne, et talle see eriti lõbu ei paku. Aga mulle pakkus, sest see oli liiga hea. Ja seal oli tore Norras elav väliseestlane, kes kutsus meid külla (: Tegelikult on see hoopis teine üritus. Hoopis varasem asi. Augustis toimunud asi. Nostalgiapäevadest niipalju, et see on peale paraadi tehtud. Linnapea pidas oma kõne ära ja siis me laulsime. Laule, mida mina ei osanud. Aga sõnad olid ju ees, nii et pole hullu. Selle pildi peal olen mina oma punase kleidiga. Ja punased ketsid olid ka. Need ketsid olid päriselt ka minu omad, kleit oli teatri oma. Minust vasakul on Eve oma pruutkleidiga (: Ta lillekimp oli enne ilusam, aga ta pistis käe autoaknast välja, kui me paraadi stardikohta läksime. Koos kimbuga muidugi. Pärast korjas ta tänavalt oma kimbu jäänuseid. Paremal on Sirje, siis tuleb...appi, ma ei mäleta ta nime!! Jube!! Ma tean ju seda. Me mängisime koos "Kassis" ja puha. Ta oli koer, mina hobune. Ma mäletan ta häält, ta ilmeid, ta välimust. Ma kuulen ta häält praegu. Aga nimi?? Luule, Viive, S..Ei olnud S-tähega? Luule kohe kindlasti mitte. V.... Viis tähte oli. Appi. Pärast teda tuleb igatahes Pille, siis Marge ja minu arust Liisi lehvitab seal ka.

 

Mina ja ruupor.

Mul on tunne, et täna jäängi ma siia SEE teatris tehtud pilte postitama ja nende kohta kirjutama. Ma armastan seda kohta liiga palju, et seda mitte teha.
Mina ja ruupor. Ma pidin peagi lavale minema. Magnetmehe abilisena. Läksingi pärastpoole. Ja susserdasin palju. See oli ikka parajalt haige, mida ma seal tegin, aga see oli mul esimene kord Magnetmehe abiline olla ja me polnud isegi proovi teinud. Aga ma armastan improvisatsiooni. Vägagi armastan. Saalis oli palju rahvast, aga SEE on minu jaoks nii kodune koht, et mul on päris suva, kes on saalis, sest ma tunnen end seal hästi.
Enne etteastumist käisin umbes pool tundi nende riietega paljajalu ringi ja kuulutasin kõigile, et mul on isiklik pidzhaamapidu käsil. Mnjah, mingid mehed tahtsid ühineda ja igasugu sellist teksti oli. Ahjaa, see kallistajatüüp E(e?)rik kallistas mind ka. Ja üldse oli väga tore olla.
Ruuporiga mängisin ma niisama. Ahsoo, Reelika vist tahtis. Pildi jaoks. Aga ma oleks sellega ju nagunii mänginud. Ma ei suuda sellistele asjadele vastu panna.

 

SEE teatris vahukommi grillimas. Just, see on ka Nostalgiapäevadest. Baarileti taga on nii hea olla. Ma ei suuda ealeski kirjeldada, kuidas ma seda kohta armastan. Ja kuidas ma neid inimesi armastan. Ja Nostalgiapäevadel oli siiski parim seltskond. See tüüp, kes kogu aeg kallistada tahtis; meremees, kes külge lõi ja kõik need teised toredad inimesed. Oh, mu sugulane Meelis, kes on punkar või midagi ja kes ei tea vist, et mina tema sugulane olen. Ta kukkus trepist alla. Ja ta luges minu füüsikaõpikut, kui ma pühapäeval õppida üritasin. Ja keegi pesi õues auto juures hambaid ja see oli nii naljakas. Ma hakkan seda aega aina enam taga igatsema.
Ja muide, mulle meeldis vahukomme põlema panna. Juhtus lihtsalt nii. Minu omad olid alati hästi pruunid.

 

SEE

Vaatasin oma blogi pealkirja. See. Kunagi oli see "Niisama olemine.". See. Ja SEE. Ma hakkasin teatrit igatsema. Meie oma teatrit. SEE teatrit. Millal ma seal viimati käisin. Hm, siis, kui meil eksam oli. Detsembri keskel. Just enne vaheaega. Siis oli etüüdieksam. Väga panges eksam. Tõmbasime loosi ja puha ja mina olin Janariga paaris. Öh. Ei saanudki Marist ): Igatahes, saime mingi luuletuse värgi ja pidime selle kohta etüüdi tegema. Hm, me olime mingis kahtlases majas. Me olime lastekodust põgenenud ja tahtsime alustada uut elu. Maailmas. Suures ja laias maailmas. Mina ei tea, kust tuli see asi, et lähme Saksamaale (ah, ma ju armastan Saksamaad (: ), aga sinna asi jõudis. Janari demonstreeris siis oma saksa keelt. Jippii. Tüüp oskab öelda "Ich liebe dich." Neeeeeiiiiin! Ich mag das nicht. Mida iganes, see oli etüüd.

Aga ma igatsen ikkagi SEE-d. Tegelikult on mu sõiduõpetaja ka SEE-st ja teda nägin ma alles eile (: Aga ma tahan ikkagi sinna. Tahan suurt üritust. Sellist suvevärki. Suvel olid nii head üritused ja septembris ka. Nostalgiapäevad on ja jäävad parimaiks. Ma pole neist siiamaani üle saanud. Rääkisin MSN-is Anniga ka ja siis jõudsime Nostalgiapäevadeni. Oh. Ma tahan neid tagasi. Kolmepäevane üritus, millest kirjutab isegi Ekspress on juba midagi. Minu seljast oli Ekspressis pilt ka (: Mul oli siis see haige punane kleit seljas. Paraadi jaoks. Kui ma selle alguses selga panin ja suurde saali sisse astusin, siis... Keskealised mehed hakkasid kohe kommenteerima. Need olid need võrritüübid. Nad olid pärast autasustamist meie baarileti juurde passima jäänud. Ja mina käisin ka kogu aeg baarileti juures ju. Selle taga ka. Seal oli hea vahukomme grillida. Küünla kohal. Vahepeal aitasin müüa ja nii, aga alkoholi ma müüa ei tohtinud, sest olen 17. Varsti võin. Selle kleidiga oli nii, et ma sikutasin seda kogu aeg allapoole, sest see oli ikka nii kohutavalt lühike. Samal õhtul kandsin igasuguseid muid riideid ka. Siis oli moeetendus. Urb oli õhtujuht. Ta ei teadnud, mida me selga paneme, ja meil oli väga põnev jälgida, millise jutu ta publiku jaoks nüüd välja mõtleb. Hm, hõbedane kleit, kontsad ja blond parukas. See oli hea. Siis jooksin tagasi ja tõmbasin selga suvalised riided. Käisin vist mingi kolm korda lavalt läbi (: Teised sattusid ka hasarti. Enam-vähem kõik riided sai ära proovitud. Ma igatsen Nostalgiapäevi kohutavalt. Ma tahan jälle võrrivõidusõidul kohtunik olla ja starti anda. Ma tahan baarileti taga tobetseda. Ma tahan mööda teatrit ringi joosta. Ma tahan väikses saalis seinalt "Nu, pogodit!" ja vanu ülinaljakaid eesti reklaame ja eesti väärtfilme vaadata. Ma tahan seda tagasi. Või ma tahan uut üritust teatris. Me pidime jaanuaris Anneliga teatris laagri korraldama. Noortele. Ja seda sellepärast, et Nostalgiapäevad olid liiga head. Aga teeme ära. Meil oli nii palju ideid. Kui nüüd jõuaks vaid tegudeni. Mann oli nõus. Ruumid me saame. Ja elu on jälle ilus, kui SEE teatris tõmmelda saab. Ma armastan seda kohta. Ja seda armastust tuletab meelde mu rahakotis olev liikmekaart.