Piigalaps ja poeglaps ja vanamees ja Lemme ja Lonni

"Nad ehitavad nagu mesilased, aga neil ei ole mesilase silmi. Ja sellepärast nad omaehitatud tarudes eksivad ja käivad nagu pimedad ringi."
Erni Krusten

See tsitaat on nii sügav, et ma upun sellesse.

Nii lõppeb see näidend, mille põhjal ma pean analüüsi koostama. Analüüsieksam! Alguses tundus see liiga kummaline ja isegi mõttetu, aga lugesin selle just uuesti läbi. Seekord mõttega. Leidsin, et see on ikka päris sügava sisuga asi. Ja ma leidsin palju huvitavaid fakte. Milline kaval peitmine! Milline ülesehitus! Ja mul tekib tunne, et MINA siiski ei oska näidendit kirjutada. Nii läbimõeldult kohe kindlasti mitte. See on meistriteos, mida ma praegu loen. Mis siis, et ma ei tea isegi pealkirja. Selle pean ma ise välja mõtlema. Analüüsi esimene punkt: pealkiri. Kui pealkirja pole antud, tuleb see sisust lähtudes ise välja mõelda.

 

Teater

Eile oli väga mõnus tund. Pool tundi passisime niisama. Mina tegin bioloogia ülesandeid (geneetika, oi kuidas mulle meeldib!), jõudsin arusaamisele, et selles ülesandes oli ühel naisel raudselt armuke, sest nad poleks ealeski sellist last saanud. Täna sain koolis teada, et Muumi, tore tädi, oli meile ühe asja valesti öelnud.

Me joonistasime ka. Ja minu ostetud kaeraküpsised said kiiresti otsa. Need olid head. Reelika ostetud küpsised olid ka head. Ta ostis 1.20 eest. Hehe. Aga ta sai umbes 5 küpsist isegi! Vägev. Anneli tegi tabelit ja statistikat. Ta arvutas välja meie keskmise vanuse, jalanumbri, laste arvu peres, loomade arvu, pikkuse. Midagi oli veel. Nalja pärast oli ka meie keskmine IQ. Tegelikult ei teadnud mitte keegi oma IQ numbrit. Noh, mina tean, mis see mul aasta tagasi oli. Ja see oli väga lampis asi. Ja lapsi meil endil ka pole, nii et see arv (kui palju MEIL keskmiselt lapsi on) tuli ka imelik.

Paar tsitaati.
Kui Anneli arvutas aukude arvu...
Anneli: "Janari, mitu auku sul on?"
Janari: "Missuguseid auke?"
Silja (mina): "Ikka neid auke, kust sa mingeid asjasid läbi riputad!"
Anneli: "Käi ära, Silja, sa oled nii rõve täna!"

Koduloomade hulka arvutades..
Janari: "Ma olen iseenda koduloom."

Rekordite raamatut plaanisime ka. Seda SEE teatri oma. Ja me teeme selle ära. Lähme tänavale inimesi kallistama. Kostüümides.

Ma taipasin eile õhtul veel seda asja, et ma olen 18 ja võin abielluda. Abiellume?

 

Kuulsus=veidrus?

Elvis ei olnud esimene mees, kes tüdrukud kiljuma pani. Seda suutsid juba ammusemast ajast pärit muusikamehed. Paganini kontsertidel minestati. Kui ta mängis midagi eriti dramaatilist, siis lasi ta ruumi hämaraks teha. Kui valgus tagasi oli, võis näha minestanud inimesi. Kontsertisaal meenutas sõjatandrit. Haha. Ja mehed minestasid ka. No näed, milline imelisus.
Ferenc Liszt oli mõnes mõttes ägedamgi. Kui tema käed klaveriklahvidelt tõstis, siis võis ta ise ka ära minestada. Üliandekas, ütleks ma selle peale.
Paganini oli veel selline tüüp, kes enne kontserti oma viiulil keeli saagis. Kolm keelt saagis õhemaks, nii et oli kindel, et need kontserti käigus katkevad. Nii mängiski ta mitmed lood lõpuni vaid ühe keele peal. Ja ta oskas seda.
Ferenc Lisztile tuli palju kirju. Oi-oi, kui palju. Ma arvan, et minu tuba neid kõiki ära ei mahutaks, aga tegelikult mul mingeid arvandmeid ei olegi. Igatahes.. "ujuda" saaks selle hunniku sees kohe kindlasti. Millegipärast tahtsid paljud austajad tema juuksetutti saada. Mees ei tahtnud oma austajaid alt vedada ja ostis endale koera. Ja vaimukas oli ta kah, nagu välja tuleb! Koer!! Selle peale annab tulla.
Kunagi saan ma nii kuulsaks, et pean ka endale suure koera ostma. Pikakarvalise. Lassie? Puudlit ma ei osta. Võib-olla ei osta ma üldse koera. Võib-olla lähen ma kodutute loomade varjupaika ja võtan endale koera. Selleks, et head teha. Ja kõik armastavad mind. Ma tean, et kõlan nagu väike laps, kes elust mitte kui midagi ei tea ja valjuhäälselt kuulutab, et temast saab maailma president või midagi sellist, aga mulle meeldib nii mõelda. See kõlab nii armsalt. Koer! Ja kasse armastan ma üle-üle-üle kõige!
Vaat, mida kõike muusikatunnis teada saab! Peaks endale ka selle toreda raamatukese soetama. "Klassikaline muusika võhikutele". Liiga palju põnevaid asju tundub seal sees olevat.
Ja kas mul on täna blogimistuju või mis? Liiga palju on siia sisse kuhjunud. Ja ma ei saa isegi normaalselt tänaval kõndida. Blogilaused trügivad pähe. Oeh.

 

Peaaegu miksivaba postitus

"Miks?"

Ei, palun ära küsi seda küsimust. Mitte keegi ärgu küsigu seda küsimust. See küsimus on lämmatav. See küsimus on väikeste laste lemmik. Aga mis siis kui küsiks hoopis nii: mille pärast? kuidas?
Ainult mitte seda sõna. Ma väldin seda praegu. Täna. Jah, täna oli seda liiga palju. Jah, Alisa, ma saan aru, et sa ei saa kõigist asjadest aru ja tahad seletust, aga mina ei saa ka ju aru. Ja ma ei oska seletada. Mõte on sageli abstraktne. Ja kuidas sa teed teisele inimesele neid abstraktseid asju selgeks, mis su enda peas ringi uitavad?

Tõepoolest, tegelikult on mul praegu tunne, et mu pea on liiga täis. Nii, miski peaks lahkuma. Ei, ei, ei! Jääge kõik siia, kunagi võib vaja minna! Kuigi mõnikord on tunne, et pea lõhkeb.

Ja seetõttu võibki kõik segamini minna. Eriti siis, kui tuled sina, Alisa, ja sul on küsimus. SEE küsimus. See, millele ma alati vastata ei oska. Sest ma pole ise selliste asjade peale tulnudki. Ma ei saa aru, kuidas sa kaevad ei tea kust august selle küsimuse välja. Tõepoolest ei saa aru. Või on nendega samamoodi nagu nende mõtetega, mis rahumeeli mu pähe kolivad ja asu ei anna?

Ma ei taha olla paha või midagi, aga loe enne keemia kontrolltööd õpikust kogu see osa läbi. Umbes nädal enne. Ja mõtle välja küsimused. Ja esita need mulle. Paberi peal. Ja sa saad ka vastused. Saad vastused, mitte ei pea kuulama seda ärritatud mõminat, mida need küsimused minus kümme minutit enne kontrolltööd tekitavad. Need ajavad mu pea segi. Panevad mind taipama, et ma ei oska tegelikult mitte kui midagi. Ja ma lähen hulluks. 

Rahulolu iseendaga. Ka paljude aastate pärast (?)

Nii, minu tänase päeva heategu: helistasin vanatädi Selmale ja soovisin talle palju õnne. Ta sai täna 85 aastaseks. Kõrge iga! Ja palju-palju õnnitlusi. Isegi Tallinna linnapea oli helistanud. Vau!

Ma ütlesin veel seda, et ei lähe homme Tallinnasse. Muidu oleksin kindlasti talle külla läinud. Kommikarbi ja lilledega. Ja heade soovidega. Ma tõepoolest tahtsin talle seda rõõmu valmistada, aga, aga, aga.. me ei lähe homme telemeedia ringiga telestuudiotesse kolama. Hoopis kahe nädala pärast. Siis lähen Selma juurde ja rõõmustan teda veelgi enam. Ma luban, et ma proovin väga palju rõõmu endaga kaasa tuua.

Vanainimestele polegi nii raske naeratust näole kutsuda. Hea sõna, väike külaskäik, telefonikõne, postkaart. Neile peab näitama, et sa hoolid. Et sind huvitab nende olemasolu. Ma loodan, et kunagi, kui ma ise vana olen, peetakse ka mind meeles. Loodan, et kedagi huvitab see, mida ma teen. Jah, ma tean, et võiksin rohkem vanaemal külas käia. Palju rohkem. Ta elab kõigest 200 meetri kaugusel. Ma proovin. Ma tahan olla parem.

Selma. Ma tahan olla umbes sama tegus kui tema või ehk tegusamgi. Tal on kirju minevik. Põnev-põnev. See tekitab minus ideid. Võtaks kaamera kaasa? Või pigem paberi ja pastaka? Kindlasti oskab ta mulle põnevaid lugusid jutustada. Selliseid, mida hiljem kuskil uurimistöös kasutada. Pealegi hakkan ma varsti üht õudusfilmi stsenaariumit kirjutama. Eesti mütoloogia. Kodukäijad. Mm. Äkki ta teab mõnda lugu? Jah, ma võtan märkmiku kaasa. Kasulik ühendatud headusega.

Ma tahan olla see tore vanaema, kes oma lastelastele sokke ja kindaid koob, ning muid toredaid asju ette võtab. Mina olen see, kes annab neile salajase koogiretsepti ja teeb seejuures hästi kavalat nägu. Mina olen see, kes parandab nende kirjandeid ja õpetab kirjutama (kui nad seda just ei oska). Mina olen see, kes teeb pai, kui lapselaps väsinud on. Mina olen see, kes armastab oma täiskasvanud lapsi ja saab nendega hästi läbi. Mina olen see, kes räägib oma lastelastele muinasjutte. Mina olen see, kes elab soovitatavalt Turbuneemes mere ääres ilusas majas (meie punane maja!!) ja naudib loodust. Mina olen see vanaema, kes läheb matkama. Ma tahan olla tegus ja kõbus. Iseasi, kui palju sellest korda läheb.

Ja mulle meeldib, et mul on hetkel jällegi ambitsioonid. Millegi poole peab ju püüdlema. Inimesel peab olema perspektiivitunnet.

 

Languse lõpp?

Mulle tundub juba, et minu langus on lõpuks ometi läbi. Nüüd hakkab kõik paremini minema. Peab hakkama. Sest ma tahan, et oleks parem. Ma tahan olla sama tegija kui 2 aastat tagasi 9. klassis. Ei, võit pole mu elu eesmärk, aga siiski on nii hea tunne midagi saavutada. Teada, et oled millekski suuteline. 9. klassis oli kõik liiga tore. Ma ei teadnud midagi hirmutavast gümnaasiumist ja painavast kohustustekoormast, ma osalesin kõikvõimalikel kirjanduskonkurssidel ja noppisin auhindu: kõige põnevama näidendi eripreemia Nukuteatri näidendivõistluselt; esikoht naljade kogumise konkursilt; midagi oli minu arust sealt Põlvast ka; Ja ma ei kartnud eksameid. Üldsegi mitte. Ma tegin need kõik 5 peale ära. Ja ma olin vabariigi parim eesti keele olümpiaadil. Ma olin uhke keskastme võitja, kes ületas isegi endast aasta vanemaid. Ning meie mälumängu võistkond!! Me olime maakonna parimad. Võimsalt.

Ma suutsin nii palju. Ja ma polnud väsinud ega laisk. Ma olin noor ja energiat täis. Praegu tunnen ma ainult seda, et raske on. Aga samas.. see koorem on muutunud natuke kergemaks. Just sellest nädalast alates. Ma hakkasin jälle korralikult õppima nagu kunagi, kui ma veel tüdinud polnud. Jah, ma olen sel nädalal juba paar korda peavaluga magama heitnud, aga samas.. me saime mälumängus Lääne Elu eripreemia. Täna sain muusika kontrolltöö tagasi ja sellel ilutses kena-kena-kena 5+ ning sõna "Braavo!!" Ma vastasin täna vene keele jutustust, mille ma tunni alguses pähe õppisin ja sain jälle ühe särava 5. Keemia töö läks nii hästi, et ma saan päris kindlasti 5 ja suudan ehk kursusegi 5 saada, mis tähendab seda, et mu aastahinne tuleb äkki-äkki 5 ja see läheb lõputunnistusele ja, ja, ja... Ja siis pingutan ma järgmisel aastal samamoodi nagu praegu ja saan füüsika kah 5 ja bioloogias ei lase ka iseendal langeda ning lõpetan kuldmedaliga. Vahepeal olin ma kuldmedalist mõttes juba loobunud. Mõtlesin, et milleks pingutada. Aga nüüd.. Nüüd olen ma taas ambitsioonikas. Ma tahan uuesti tunda võidu maitset, sest ma ei rahuldu 9. kohaga vabariiklikul olümpiaadil. Ma ei taha olla keskmine õpilane. Ma olen nohik. Ma õpin. Õpin korralikult. Ja ma tunnen end peaaegu terviklikult. Tervis on ka vaja veel korda saada. Aga sellest kõneleb 2. postitus.

Mu aastapikkune langus on läbi. Ma olen maganud ja pead valutanud, et tõusta uuesti. Tõusta tuhast ja hakata taas saavutama. Ma tean, et ema ütles mulle kunagi, et ma tahan liiga palju. Ta arvab, et ma tahan väga kuulsaks saada, et ma tahan tähelepanu. Jah, ma tahan tähelepanu, aga teatud määral. Enda arust tahan seda mõistlikes kogustes. Sest no tõepoolest, ma ei tahaks mingile "Kroonikale" intervjuud anda või nii ega tahaks, et mind fotograafid põõsast luuraksid. Ma tahaks, et inimesed mind nähes naerataksid ja pilke vahetaksid, üllatunud pilke. Ja ma tahan, et mõni neist inimestest korra end ümber keeraks ja mulle järele vaataks. Ma tahan kirjutada. Palju kirjutada. Ja mul on tohutult ideid, mida ma ealeski rakendada ei suuda.

Üldiselt on mul jällegi tunne, et ma kasvan. Kasvan päriselt suureks. Ma olen siiski täiskasvanu. Ning lõpuks ometi jõuab mu mõte ka eale järele. Ma tahan kõike ise teha. Ja ma tahan tööd teha ka. Ma tahan suvel Kanadasse minna. Tahan, tahan, tahan. Vanaema on seal. Ma võiksin lapsi hoida. Ja nendega mängida. Ja nende vastu hea olla. Sest tegelikult on nad toredad.

Tahtejõud on võimas asi, ma vaatan.

P.S. Selles postituses kirjutasin ma numbrid meelega numbritena, mitte sõnadega. Loen praegu Kurt Vonneguti "Hookuspookust". Ta kirjutas ka numbrid niimoodi. Nii on austavam või midagi. Ja mulle hakkas see täitsa meeldima.

P.P.S. Ma olen Vonneguti raamatust paar toredat/head asja välja otsinud ja harilikuga ära märkinud. Eks millalgi tuleb selle kohta ka postitus. Ehk postitan selle sinna: Sõnal on väärtus. Küllap annan teada.