Mina kerin magama.

Mina kerin magama. Magama. Magama. Magama. Tuttu. Voodisse. Tekki alla peitu. Unne. Unenägusid piiluma. Unefilmi vaatama. Sõidan unerongiga Unemaale. Une-Mati raputab mulle uneliiva silma. Uni ronib ise silma sisse.

Uni tule, uni tule silma peale.
Äiu-äiu, kõssi-kõssi, äiu-äiu, lapsuke.
Uni tulõ, uni tulõ uksest-aknast sisse, tule mede lapsõ silmä sisse.
Uni tulõ huigates.

Sügavalt magama. Mitte midagi kuulma. Unenägude maal olema. Und nägema. Karu magab talveund. Päkapikud ka. Jõuluvana ammugi.

Pea muutub raskeks, silmad vajuvad kinni. Rasked silmalaud. Tinaraske pea. Haigutus. Lõualuud paigast ära.
Ma lähen magama. Päriselt. Kerin ennast kerra nagu siil. Tegelikult ei maga ma keras nagu siil. Tegelikult on mul täitsa oma väärakas asend olemas. Üks jalg on kõhu alla tõmmatud ja teine on hästi pikalt välja sirutatud. Ma ähen harjutan nüüd oma väärakat asnedit. 

Ma oskan rõõmsat nägu ka teha.

Selle pildi tegime eile. Erikaga. Mina naeratan esiplaanil. Jah. Ma oskan veel rõõmsat nägu teha. Ja eile oli päris tore. Lehte paljundada oli ka naljakas. Muuseas suutsin ma endale paberiga kätte lõigata ja pärast seda proovisin lehti mitte eriti näppida, muidu oleks need veriseks saanud.

Täna müüsime lehti. Mina sain enda omadest lahti, aga kõik lehed pole ikka müüdud. Jama. Neid sai vist ikka liiga palju.

Tegelikult olen ma päris väsinud. Kohutavalt lausa. Viis tundi olen ma juba maganud. Nii tore. Nüüd saan veel päris kaua magada, sest aega on palju. Aega magamiseks.

Ma mõtlesin, et tekitaks endale uue harjumuse. Paneks kella mingi tund aega varem äratama ja siis uimerdaks seal voodis niisama. Hea on uimerdada. Veel parem on magada.

Tegelikult on mu pea praegu päris raske. Kui magan, siis muutub pea kergemaks. Eks ma proovin siis magada. Ja ma ei saa ikka aru, mis mul viga on. Pingepeavalud? Mitu korda nädalas? Vastik. Migreen võib ka olla, kuigi valutab teistest piirkondadest. 

Söögi- ja õppepaus

Ma olen nii väsinud. Kohutavalt väsinud. Koolist koju tulles mõtlesin, et magan veidike ja lähen siis teatrisse. Ma magasin kolmest seitsmeni. Kell kuus tegin korra silmad lahti, et veenduda, et varsti lõppeb teatriklassi tund. Ma ei jõudnudki sinna. Heili ka ei teadnud, millal ma minema pean ja ei äratanud ka. Aga tore ongi. Ma sain magada. Ma tahan veel. Praegu on söögi- ja õppepaus. Noh oli. Nüüd on arvutipaus.

Ja ma olen nii väsinud. Hakkab jälle pihta. See aeg, mil ma magan pärast kooli hästi kaua ja mitte midagi muud ei tee. Praegu on ka uni, aga ma olen siin. Ma ei oska teisiti. Ja õppisin ka. Võin öelda, et olin nüüd tubli. Ma õppisin! Juhuu. Tähendab, ma pole veel nii ära kulunud. Kui nüüd midagi põrutavat ei juhtu, siis kulun ma täiesti ära. Mul on vaja seda kontserti. Või seda teatripidu. Vot nii ongi.

Ma ei tunne end mõnikord ära. Kas ma olen kogu aeg olnud selline, kes laseb asjadel lihtsalt minna ja ei võta midagi ette? Ei, ei ole. Ja ei taha ka olla, aga asi on selles, et ma ei jaksa enam tubli olla. Ma ei suuda. Ma olen väsinud. Vaimselt väsinud.