pühapäev, jaanuar 01, 2006

Vaadates unenägusid

Selle pika aja jooksul, mil ma täna maganud olen, nägin üht päris sürreaalset unenägu ka. See oli nii imelik ja tekitas nii palju tundeid. Pealegi tundus see väga reaalne. Ma ei tea, miks, aga mingid imelikud kollid tahtsid mind kätte saada. Nad tahtsid mulle midagi halba teha, sest mul oli mingi asi. Ma ei mäleta, mis see oli, aga kuidagi oli see seotud viljastamisega (?!?). Igatahes, sür-värk. Koerad pidid mulle järele tulema. Kurjad koerad. Ma põgenesin oma kodust, aga enne jõudsin msnis ühele poisile öelda, et tule päästa mind. See oli ka väga imelik. Ma seletasin, kus elan. Ta elas minu lähedal, meie vahel oli ainult mets. Jooksin toast välja. Imelikul kombel elasin ühekordses majas. Suur koer. Mingi koll sõi ta ära. Väike kuri koer asus mind jälitama. Tema tahtis mind hävitada. Ma hoidsin ühe käega tema suud kinni, et ta mind hammustada ei saaks ja jooksin edasi. Selle poisi poole. Sinna, kus ta arvatavalt olema pidi. Minu tuba põles vaikselt. Mind tabas paanika, kui taipasin, et mu arvuti jne põleb maha. Hakkasin inimestele käte abil selgeks tegema, et nad helistaksid tuletõrjesse, aga keegi ei saanud aru. See ajas närvi. Lõpuks, kuskil kooli juures (kaugel, kaugel) nägin ma teda Jooksin hõisates ta embusesse ja lasin koera lõuad lahti. Koer ei kujutanud enam endast ohtu, sest ma olin leidnud selle tüübi. Koer jooksis ära. Ma seisin tema embuses ja mul oli hea olla. Mingil hetkel olin taas kodus. Ootasin, et näen mahapõlenud tuba, aga mu toas polnud tulekahju jälgegi.

Ilus öö nõuab ohvreid.

See ohver on valus. Aga see on siiski seda ilu väärt. Mul oli väga ilus öö. Vaikiv korter, hingavad seinad, tasa mängiv telekas väärtfilmidega, diivanile uinumine, diivani sisse vajumine. Rahu. Õnn. Üksiolek. Viis läbi jäin magama. Ja nüüd olen terve päev ka enam-vähem ainult maganud. Juba varakult tulid segajad, ärkajad, sahmerdajad, kolistajad, Minu uni sai häiritud. Pea valutab. Väga valutab. Ohver ilusa öö nimel. Keegi ütles, et see, mida sa teed aasta esimesel päeval, seda teed sa ka ülejäänud aasta. Igasugu uusaastajura ei tasu uskuda, aga ma ei imestaks absoluutselt, kui mul valutakski pea kogu aeg. See on minu haigus. Minu needus. Minu kõige vihatum viga. Ma tean, et ma pean arsti juurde minema. Ma lähen ka. Kunagi. Ma ei tea, millal, aga ma lähen. Sest need peavalud pole normaalsed. Kümme aastat on see häda raudselt olnud. Jama. Ma vihkan peavalu. Isegi rohkem kui oma igavest kroonilist nohu.

Kuulatades öö hääli.

Nii. Ongi käes. Pauk, mürts, kärts, uus aasta jõudis kätte. Tegelikult ei saa ma aru, milleks seda värki nii suureks puhuda. Lihtsalt uus kuu hakkas. Uus kuu nimega jaanuar. Ma vihkan lauset "Head uut aastat!". Maitselage. Lame. Kulunud. Mittemidagiütlev. Pealegi on hea suhteline mõiste. Mis ühe jaoks hea, ei pruugi teisele üldse hea olla. See võib hoopis halb olla. Vot nii on need lood.
Eile olin kodus. Perega. Nagu alati. Ahjukana ja kartulisalat ja veidike allesjäänud piparkooke. Eile tuli telekast palju häid filme. "Kohtumine tundmatuga".
"Ja sa ei ole mingite salaorganisatsioonidega ühenduses? Teletupsudega?"
Ei noh, Jaak Kilmi on ikka tegija. See oli hea, väga hea. Televisioonielu 1960-ndatel. Pani mõtlema ka. Mulle meeldis. Ja las isa ütleb, et see oli mingi boheem-avangard, mulle nii meeldibki. Las ta vaatab siis neid odavaid ameerika komöödiaid, kui talle meeldib. Ahjaa, ta vaatab kohati normaalseid asju ka. Päriselt.
Kohtumine tundmatuga. Kohtumine tuntuga. Kohtumine kellegagi. Tahan ka kellegagi kohtuda. Kellegagi, kes oleks nii tundmatu kui oma. Sellist polekski nii raske leida, sest igaühes leidub midagi, mis pole teistele teada. Midagi, mis on teistele tundmatu. Leidub ka sellist, mis on iseendalegi tundmatu.
Keskööl käisime õues. Mina ühtegi raketti ei lasknud. Heili ja issi lasid küll. Kõiki neid inimesi vaadates tuli tüdimus peale. Kõik need kulunud uusaastasoovid. Inimesed, lõpetage ära. Lihtsalt kuu vahetus. Kulunud uusaastasoovid, mõttetud uusaastalubadused, mida nagunii ei täideta. Hm, mulle ei meeldi aastavahetus. Kunagi ehk meeldis, aga nüüd on see oma tähenduse kaotanud. Liiga kommertslik. Ahjaa, hea asi aastavahetuse juures on see, et siis näidatakse häid filme.
Vaatasime Heiliga "Ooperifantoomi". Moondunud välimus ja moondunud hing. Mnjah. Muusika, muusika, muusika. Webberi looming. Mäletan, kuidas ma kunagi päevade kaupa Webberit kuulasin. Hea. Praegu kuulan ka. Vahelduseks. Vaimustus tuleb tagasi. Vaikselt, aga siiski.
Uus videoidee on ka. Kuna seal filmis oli nii palju muusikat, siis tuligi see mõte. Kui paneks argiellu ka selle muusika. Näiteks, tulen koolis, astun tuppa ja siis hakkab mingi tatatataaa pihta. Ja ma ei saa aru, mida see muusika seal teeb. Ja see muusika oleks igal pool. Alguses oli mõte, et see on seal nagu ilma põhjuseta. Hiljem hakkasin sügavamalt mõtlema. Miski ei saa eksisteerida ilma põhjuseta. Kui oleks mingi kontor, kust inimesi juhitakse...Umbes nii: öörežiim sisse, suund voodile, pikali! ja muusika peale! Kontrollkeskus. See oleks parem. Mul poleks seda mõtet tulnud, kui ma poleks kunagi "The Truman Showd" vaadanud. Ma tahan seda uuesti näha. See laeb aeglaselt. Praegu on 76,8%. Kiiremini, kiiremini. Tahan, tahan, tahan.
Enne kolme läks Heili magama. Film oli läbi saanud. Ma plõksisin puldiga erinevatele kanalitele. ETVs oli U2 kontsert. Piilusin veidike seda. Kunagi oli "Vertigo" mu lemmiklaul. Aga tegelikult on see hea. Ma ei mäleta enam, mida vertigo tähendas, aga oot...Ma pean teadma.
vertigo - noun [uncountable] a feeling of sickness and dizziness that you get when you look down from a high place
Pärast mõningast klõpsutamist ETV, Viva ja VivaPlusi vahel valisin lõpuks hoopis TV1000 ja vaatasin "Améliet". Imelik, et ma seda kunagi varem vaadanud pole. Oli ka aeg. Sest see on hea. Mõnus. Tekkis endal ka soov head teha. Ta oskas väikestest ja lihtsatest asjadest rõõmu tunda. Sellistest pealtnäha tühistest, aga sisult suurtest. Mulle meeldivad ka sellised asjad, aga viimasel ajal on tunne, et ma ei oska neid enam hinnata. Nagu lusikaga hmm..mis asi see oligi..crem brule (?) pealse kihi purustamine. Huvitav. Améliet vaadates tekkis nii maagiline tunne. Korteris oli vaikne. Ma kuulsin seinu hingavat. Hea. Issi magas emme toas ja emme oli vanaema juures. Mina sain endale diivani. Jah, ma jäingi diivanile, kuigi oleks võinud oma voodisse minna. Ei läinud, ei tahtnud. Ma tahtnuks teleka ees magama jääda, aga keegi pidi teleka ka kinni panema. Kui film lõppes, paningi teleka kinni ja uinusin päris kiiresti. Diivanil on nii hea magada. Hommikul kell viis on korteris hea. Väga hea. Paar tundi hiljem hakkas issi juba köögi vahet käima. Tegin siis ilusti magavat nägu. See häiris. Enne oli nii hea. Siis, kui kõik magasid. Ma hakkasin seda ööd armastama ja aastavahetus ei tundunudki nii hull. Hea, hea, hea. Näh, hea on nii kulunud sõna, aga ma kasutan seda nii palju. Tore, tore, tore. Minu parasiitsõna.
Mingil hetkel ärkasin unenäo peale ehmatusega üles. See oli kummaline unenägu. Ja kurat küll, see unenägu oli reidist. Hale. Nägin kellegi kasutajat. Ja seal olid tüdruku pildid! Ma teadsin unes, et ta pole tüdruk. Ja siis oli ta hõivatud ka ja ta väljavalitu oli mingi -pööbel-. Haige. Ja tol hetkel teadsin unes, et minu lootused on läbi. Et mina pean edasi liikuma. See oli hull unenägu. Ehmatas üles.
Hommikul tuli emme tagasi ja toas läks hullemaks sagimiseks. Tahtsin ööd tagasi. Seda vaikust ja rahu. Ja vaikset telekat. Mõnusat filmi. Selliseid öid on vähe. Ehk ainult kord aastas. Aastavahetuse ajal. Ma hakkan neid öid nüüd koguma ja nautima. Mul on nüüd eesmärk. Tore.
Mobiil maksab mulle kätte. Mina ei saa aru, kust kohast ilmus mul masti nime asemele loosung "Head uut aastat!". See ajab oksele.