Et siis Norrasse?

Täna on väga hea päev olnud. Eile ka. Tähendab 19. august alates 13.00 kuni praegune hetk on olnud suurepärased. Jõudsin just koju. Jah, olin küll teatris. Peaaegu kogu see aeg. Olgu, perearst saatis mind enam-vähem pikalt. Tal olla nimekirjad täis. Tähendab, see tädi, kes on õde või velsker, see saatis pikalt. Nimekirjad täis, otsi endale teine perearst! Olgu. Issi helistas Haigekassasse, esmaspäeval lähen Laari juurde. Aga see pole üldse oluline. See on nii tühine sündmus. SEE teater. Just. Alguses oli igav. Proov polnudki õige proov. Siis mässasin selle haige Kultuuriinfoga, lisasin SEE teatri üritusi. See polnud üldse tore. Siis trükkisin baari jaoks hinnakirja ja vorsti sildikesi õuele panemiseks. See pole ka see kõige olulisem. No olgu, vahepeal käisin esika torti ostmas, siis vaatasin etendust "Lindude laulupidu", käisin (esimest korda muide) pöialpoisi (sinine Unimüts olin, liiga energiline isegi) kostüümiga Valge Daami päevade avamisel flaiereid jagamas. Kell seitse pidi teatris pidu hakkama. No ei hakanud. Istusin niisama baarileti juures ning piinasin Kerlit ja Reelikat. Kerli sai mu sinnamaani, et teisipäeval lähme Roostale telkima. Ma ei ütle, mis seal tegelikult ees ootab. Küll jõuab. Kerli töötab seal. Maarja tuleb ka. Ma ei tea, kes veel tuleb, aga küll leiab. Äkki lähme häälega? Kes teab. Aga me lähme. Ma ei tea, kust küll telgi saab, aga ikka lähme. Ja kui ei saa, oleme öö läbi üleval või magame lihtsalt magamiskottides. Nagunii ei lähe me sinna magama. Mingil hetkel saatis Mann meid õue vorstikestega tegutsema. See oli enne ühtteist. Vot siis algas õige lõbu. Kahjuks enam me vorste müüma ei hakka, sest me tahame Maarjaga järgmiseid kontserte kuulata. Vot. Las Marelle müüb, kui tahab. Ta pole nagunii suur rokifänn. :) Aga mina olen. Maarja enam-vähem ka. Täna oli mingi popp, jats jne. Keegi ütles bossa nova. Blah. Blah. Blah. Tähendab blääää-bläää-bläää. Aa, oi!! Kuidas ma sain unustada. Enne, kui me õue jõudsime, vallutasime ka lava. Mina, Kerli ja Maarja. No me ei oska eriti laulda (Kerli oskab kõige rohkem), aga me tegime mingit karaoke-värki. Karl oli ka. Või Erik (on ikka ühe e-ga?). Kuidas kellelegi. Mitte ükski laul ei tahtnud meelde tulla. Puterdasime. Siis tulid esinejad. Aga suva neist. Olgu. Õu. Vorstid. Suitsuahi. Seal sai palju pulli. Ja me polnud täis. Seda siidrit oli nelja inimese peale liiga vähe, et täis jääda. Leidsime ühe pooliku purgi. Šotlastele vist ei maitse eriti. Tean, et oleme haledad, aga mis teha. Õu. No Meelis. Minu sugulane, see Meelis. Otsustasin lõpuks, et jah, me oleme tõepoolest samast suguvõsast, see on see sama Meelis, kelle kohta vanaema ütleb, et me oleme sugulased. Aga tema ise vist seda ei tea. Ma pidin ütlema, aga jaa... Hiljaks jäin. Küll ta tuleb tagasi. Igatahes, ta mängib ägedalt kitarri, laulab ka. Oli seal mingi kambaga. Nad laulsid aka punkarite laule. Äge. Sisse kontserdile me ei saanud, aga meil oli õues palju ägedam kontsert! Erakontsert. Nad istusid isegi laua võrra lähemale, kui me seda ütlesime, et võiks nagu lähemale tulla ja valjemini laulda. Vägev. Ärisin neile neli vorstikest ka. Ühe portsu hinnaga. Nad said poole rohkem. Vot. Naljakas oli. Maarjaga on äge. Nii, seda veel, et me võiks Maarjaga Norrasse minna. Kutsuti. Seal oli üks hästi armas tädi, eestlane, kes elab Norras, ja tal oli kaasas inglasest mees. Rääkis, et Norra on niiii kallis ja puha. Aga ilus. Siis mainis veel sooduspakkumisi lendudel. Peaks kasutama. Tonniga edasi ja tagasi pole ju üldse paha. Väga hää on. Soodne. Ja tema on nõus meid vastu võtma. Super-hüper-mega! Ja nad tulevad võib-olla homme minu esietendusele! Laste asi, aga mis siis. Ikkagi... Enne oli meil veidi tugevam koosseis. Herilane ja kärbes vahetusid. Tahtsime Maarjaga raudteejaamas ilusat tähistaevast vaadata ja seda täiskuud imetleda. Aga seal paviljonis magasid mingid joodikud ja me läksime koju. Siin ma siis olen. Magama ma nüüd küll ei lähe. Just. Kell kaksteist pean teatris tagasi olema ja ees ootab palju lastega mängimist. Juhuu...?