Miks nad peavad sellised värdjad olema?

Ma ei saa aru, mis mu perekonnal viga on? Miks nad on kõik sellised, nagu on? Näiteks praegu. Miks Heili ja ema ei võiks normaalselt läbi saada? Miks peavad nad mingi Heili kulmuneedi pärast kaklema ja nii valjusti lõugama, et mina magadagi ei saa? Selline jube uni on praegu. Täielik väsimus. Ja see, et ma päeval juba kolm tundi magasin, pole eriti aidanud.Ma ei saa aru. Ja need nädalavahetused. Kui issi tuleb siia... Emme on siis hoopis teine inimene. Ta näitab oma värdjalikku poolt. Ja ta korrutab kogu aeg, et issi mõjub meile halvasti ja paneb meile lolle mõtteid pähe. Nagu me ise oma peaga mõelda ei oskakski... Iga kord, kui ma tulen välja täitsa oma ideega, mis emmele ei meeldi, ütleb ta, et see on issi mõte. Et tema surus selle mulle pähe. Selleks, et mind emme vastu ässitada. Ei no tõepoolest!! Ma oskan ise mõelda! Päriselt! Oleks aeg sellest juba aru saada.Ja ma olen raskelt tüdinenud sellest, et mu pereelu kogu aeg metsas on. Juba sellest ajast, kui ma olin seitsmene. Või algas see kõik varem? Ja ma ei unusta siiani seda lõputut koolidevahetust.. ei ole normaalne õppida üks veerand ühes koolis ja siis uude kooli minna. Jah, õnneks toimus vahetus ainult kahe kooli vahel, aga.. ma maandusin alati samas klassis ja seisin vastamisi samade tuttavate nägudega. Ja nad kõik küsisid, miks ma taas nende juurde tulin. Ma ütlesin, et ema tahtis kolida. Ja mul oli paha olla, kui nad seda küsisid. Ja ma tahtsin, et nad kõik vait oleksid. Ja ma üritan unustada mälestusi Kunglast. Me käisime pargis puuoksi korjamas, et ahju kütta. Ja salaja käisime päeval issi juures dushi all. Siis, kui ta tööl oli. Emme ei lubanud muul ajal minna. Me oleks võinud elada nii hästi. Normaalses korteris. Issi juures. Aga emme ei tahtnud seal olla ja ta vedas meid igale poole kaasa. Ja WC asus Kunglas koridoris. See oli rõve. Seal oli palju kahtlaseid inimesi. Ja Kalamaja vana surnuaed oli lähedal. See park, kus võis puu sisse kasvanud riste näha. See koht, mis pimeduses oli ohtlik. See koht, kus ma tihti käisin.Ja ma proovin unustada Laagris elamist. Selle Reinu juures. Teda vihkasin ma kõige rohkem. Ma tean, et ebaaus oli teda vihata, aga ma vihkasin teda sellepärast, et ma pidin tema juures elama ja ta polnud issi. Heili kirjutas talle mingi kirja ka. Noh, ta oli umbes kuue-aastane ka. Kirjutas, et vihkab teda ja nii. Mina kirja ei kirjutanud. Ma seisin issi köögis ja tegin pannkooki. Reilika oli minu kõrval. Issi tuli koju. Ja ma ütlesin talle, et ma olen otsustanud Laagrist põgeneda. ühel päeval loksusin koos Reilikaga Laagrisse (pool tundi bussiga nr. 18!). Me üritasime kähku teha. Rein ja ta ema tulid koju. Ma peitsin Reilika laua alla. Jube oli olla. Mul oli suur hirm. Me võtsime need kilekotid, mis mul enne olid sinna jäänud ja lasime jalga. Bussiga. Õhtul ei saanud ma rahulikult issi juures magada. Emme tuli. Ja tahtis mind ära viia. Ma nutsin ja surusin end narivoodi nurka. Ma ei tahtnud, et ta mind kätte saaks. Ma kartsin teda. Ja siis tuli politsei. Issi kutsus. Sest emme oli kui segane. Ja ma mäletan isegi uduselt politseijaoskonda, kus issi tähtsa häälega oma ameti ütles. Ja seda, et ma tahtsin issi juurde jääda. Paar päeva oli rahulik. Siis tuli emme mulle kooli vastu. Ta tahtis, et ma mõneks ajaks talle külla tuleks. Õhtul ei lasknud ta mind minema. Ma karjusin ja lõugasin, aga sellest polnud abi. Ma pidin Laagrisse jääma. Kool oli kaugel. Ta tahtis mind mingisse haigesse Pääsküla kooli panna. Ei, ei, ei. Kalamaja Põhikool on minu oma! Mõtlesime välja uue plaani. Tähendab, täiskasvanud mõtlesid. Peale kooli ei läinud ma "koju" Laagrisse ega issi juurde, sest emme võinuks mind seal oodata, vaid jäin kooli pikapäevarühma passima. Minu arust oli Lenna seal. Tema tegi seda rühma. Ma kartsin kogu aeg, et emme tuleb... Hiljem olin Lenna kodus ja kui järele mõelda, siis mäletan ma isegi Gretat, keda ma siis tegelikult ei tundnud. Õhtul tuli issi mulle järele. Emmet ma ei näinud. Kõik tundus normaalne olevat. Mingil ajal oli emme jälle issi juurde tulnud. Ja paari nädala pärast olime taas Haapsalus. Mul oli siis neljas klass pooleli.. Kümnene olin. Ja neljanda klassi teine pool algas mul HG-s.Mulle meenub isegi esimene klass. Üks veerand Tallinnas, siis Haapsallu. Issi oli merel. Siis oli ta veel meremees. Tulid onu Sulev ja vanaema ja nii. Ja me panime asjad autosse. Sõitsime Haapsallu. Elasime Tammes ja vanaema juures vist ka. Issi tuli merelt ja mitte kedagi ei olnud kodus. Mul hakkab praegu temast nii kahju. Nüüd, kui ta on mulle sellest rääkinud. Ja ma usun, et tal oli valus, kui Heili oli väga väike ja ei saanud aru, mida ta räägib või teeb.. ja siis hüppas ta voodi peal ja ütles issile: "Mõrtsukas! Mõrtsukas!" Ise ei saanud ta midagi aru. Emme oli öelnud, et see on issi kohta õige sõna. Ja ma mäletan isegi seda, kuidas me kunagi õhinal rääkisime sellest, et tapame issi rotimürgiga ära.. Ema õhutusel. Ma ei saanud ise aru, mida see tähendab.Koolipsühholoog. Jah, seal olen ka käinud. Ma vihkasin neid külaskäike. Vihkasin sellest rääkimist. Ta küsis minu arust vastikuid küsimusi. Ja mulle ei meeldinud joonistada seda perekonnapilti. Ja ennast unustasin ma jah sinna paigutada. Ta käis meil kodus ka. Mul oli suur hirm. Ma olin 10-11 vist. Ja siis käis see okse-väki kohtuprotsess. Hooldusõigused. Kes kelle juurde elama jääb. Ma ei tea, miks ma ütlesin tol korral, et jään ema juurde.Praegu on selline tunne, et terve mu perekond võiks end põlema panna. Või tegelikult.. tahaks uuesti alustada. Puhtalt. Ma vihkan seda kõike. Ja ma olen hullult väsinud. Ja tegelikult on selline tunne, et leiaks ühe inimese, kes kuulaks ja kuulaks ja kuulaks, ja räägiks kõigist neist räpastest perekonnasaladustest. Ma ei tea. Ma tahan magada. Aga tegelikult mul ei ole ju masendust! Lihtsalt suur uni ja viha. Viha. Viha. Sest nad ei lasknud mul magada. Minu "tore-tore" perekond.Ja kõik need, kes arvavad, et mul on hullult tore elu ja ma võin endale kõike lubada, tõmmaku end oksa. Eesotsas Marellega. Sest ta on mulle pidevalt öelnud, et mul on tore elu. Käigu pekki.

Ja miks, kurat küll, see postitus üles ei lähe, ah?? 

Sa jätad iseenda tükke igale poole maha!

Sinu nahalt lendunud rakud, peast ära põgenenud juuksekarvad, aevastusega õhku paiskunud ila, kiud riietelt, õhk, mida välja hingad...

Sa oled kõikjal oma selja taga. Kui sa taha vaatad, siis sa ei pruugi neid tükikesi iseendast märgatagi. Aga need on seal. Kõlab kahtlaselt. Tükid sinust endast. Brrr. Aga sellised mõtted tekivad mõnikord kooliteel.