esmaspäev, juuni 20, 2005

Vene vanameeste käest vahvlit vastu ei võeta.

Isegi siis mitte, kui oled juba mitu tundi õues passinud, sest sul pole koduvõtit, kuna ema ütleb alati, et ära võta võtit suvilasse kaasa, kaotad veel ära. Kui mul oleks täna võti olnud!!Appi, kui palju mul praeguseks tehtud oleks! Neli ja pool tundi! AAAAAAAAAAA!! Esimesed poolteist tundi istusin omaenese korteriukse taga suure spordikoti peal, kuulasin Kalmi ehk niisama olemise muusikat ja kirjutasin. Kõige selle juures ongi parim asi see, et ma kirjutasin a la kümme lehekülge oma jutule juurde. Asi edeneb. See ülevalt naaber, see mitte-Lehte-Ilves, vaatas küll mind imelikult. Et nagu last koju ei lastagi või? Siis istusin maja ees pingi peal ja kirjutasin. Ikka kirjutasin. Ostsin putkast mingi mõttetu shokolaadi ja sõin siis seda. Tore. Vahepeal jõudsin istuda Kastani bussipeatuses ja metsa all ka. Lootsin, et kas või vanaemagi tuleb. Tema juures on meie korteri varuvõti. Nad olid kõik Kiltsis!!! Jee. Helistasin koju vähemalt 20 korda. Vanaema juurde sama palju. Kui lõpuks keegi vastu võttis, siis läksin hulluks. Kui ma trepikojas istusin, helistasin koju ja kuulasin läbi seina telefonihelinat. See oli kuidagi lohutav. Ma olen imelik.