Tahan mulli sisse!

Tahan oma roosa unistustemulli sisse! Ärge tehke mu mulli katki! Las ma elan oma naiivsetes fantaasiates ja pettun ja saan haiget! Ärge tehke seda katki! las mul on see roosa mull! Suur ja kergesti purunev. Las ta olla! Ei puutu! Mis siis, et see on kohutavalt naiivne! Ma poen oma mulli peitu ja seal on kõik korras. Mulli sisse!!

Kalm: Generalissimuskalm

Algul mõtlesin, et see on mingi imelik plaat. Aga ei. See on suurepärane. Seda ei peagi kuulama, see voogab ise kõrva. Võrratu. Ma ei suuda isegi pärast nii pikka kuulamist kohati vahet teha, kus jookseb laulude vahel piir. Need on ühtne tervik ja see on raske. See on muusika, mida on hea kuulata, kui eesmärgiks pole muusika kuulamine, vaid muu tegevus. See rahustab. Ühtlane ja tasane voogamine. Kristjan Kalm, kohati Marek Unt, Sofia Rubina. Run If I were a carpenter About to happen Little Odessa Ja see on plaat, mille pärast ma tegin eraldi postituse ja veel teise värviga. See on väärt asi.

Tallinn: turumutid ja kõndiv frikadell.

Seekord siis lühidalt ja päris napakas stiilis. Ei viitsi pikka juttu kirjutada. Niisiis. Heili ja Martha. Olgu, enne reede õhtu. Vaikne ja rahulik reede. Eesti Ekspress, palju mõtteid, isa suur voodi, tühi korter, külmkapp Rimist ostetud toiduga, punane pastakas, valged koopiapaberid, Kalm (sellest varsti pikemalt), Rukkipala. Laupäev. Hüvasti, rahu! Pubekate invasioon! Olgu, see on arusaadav. See on üks eluetapp. Olen selle ise ka läbi elanud. Aga Heilil avaldub see eriti hullult. Kahjuks. Ma pean ju temaga koos elama. Ta mõtleb tuusast ja margisest. Mood on vallutanud tema elu. Areeni esikaanel oli ingliskeelne loosung: "Protect the children! Don´t let them breath fashion!" Õige! Pubekad teevad titade häält. Siis, kui nad oma tahtmist ei saa. Päriselt ka. Maailmas on kahte sorti tittesid: need, kes on seda päriselt; ja need, kes käituvad nii. Aga see tuusa ja margise asi on üle mõistuse. Kas see on elus kõige tähtsam? Ei!!! Teiste arvamust võib ju mõnikord arvestada, aga sellest sõltuda, selle nimel elada? Ja elada moe nimel? See on võimatu. Mood muutub pidevalt ja selle järgi on raske elada. See tähendab pidevat muutumist, ideaalide reetmist ja ümberorienteerumist. See pole ju normaalne! Vahel tundub, et mood on kuri. Lihtsalt tundub. Teine loosung Areeni esikaanelt: "Caution: fashion may be hazardous to your health." Kolmas: "Fashion kills." Loomi jah, inimesi võib-olla ka. Kes poleks näinud moemajade võimuvõitlust "Vaprates ja ilusates"? Seal keegi otseselt moe tõttu ei surnud, aga jah. Nii. Laupäev. Humana, kaltsukavaimustus, 70 krooni, Martha ja kartulipuder, gaasipliit, pabahh!, uni, uni, uni...nii suur uni, et jäin riietega magama. Tegelikult tegin väikse Ekspressi lugemise pausi. Ma pole kunagi ajalehte nii sügavalt lugenud. Lugenud ja märkmeid teinud. See on midagi uut. Pühapäev. Ülemiste keskus, Koduextra ja mõttetud kõrvarõngad, kassiga märkmik mõtiskluste jaoks, ilusad kõrvarõngad, tramm number 2, Ülemiste buss, jälle uni ja vara magama. Esmaspäev. Marja poe otsing, apsud trollidega, XXL, Kristiine, Viru, Sikupilli, Ülemiste, sinine kott, Ülemiste buss, vanalinn, video, Toompea, Graniidi tänav, kommide üledoos, Rooside sõda, süda paha, magama, sõber WC-pott, ikka süda paha, kolm katset mind magavana filmida, viha, pahandused, kaamerakeeld, meekreem, hiline Areeni lugemine, unetus, uimasus, popkorn, katkine kauss, kisa, lärm, vastik, vastik, lõpuks uni. Teisipäev. Täna! Kell seitse hommikul. Ärkamine. Areen, asjad kokku, kalapulgad ja leib, Kalm, tolmurullid isa voodi all (kohutav), tolmuimeja, roheline Hubba-Bubba näts põrandal, täis pürgiämber, varasem buss, et pubesid vältida, päikseline Tallinn, Kalamaja põhikool (minu kõige esimene), trammid iga viie minuti tagant, palav, buss, otseliin, Tolkien: "Roverandom", Haapsalu! Tallinnaga kõik. Turumutid ja kõndiv frikadell? Me käisime kogu aeg Balti jaama turul, sest see jäi teele ette. See on turumutte täis. Ja nad kõik üritavad ühte: oma kaupa maha müüa. Kui korraks seisatad ja asja vastu vähimatki huvi ilmutada, siis hakkavad nad kohe seletama, et teisi suurusi on ka ja siis on seda ja toda. Jube. Nad võivad tüütud olla. Kõndiv frikadell ja pelmeen. Vanalinna hämarad tänavad ja mõnikord valged ka. Tõukamine. Haa-haa-haa, kui naljakas! Nii lõbus on ju teisi võõraste inimeste otsa lükata. Mina küll aru ei saa. Tittede värk. Lõugamine. Jee, oleme lahedad. Ei ole, tited olete. Päriselt. Huvitav, kas keegi neid postitusi loeb ka? Miks keegi ei kommenteeri? Sest keegi ei loe ju! Loogiline ju!

Palav!!! Õhku!!!

Üle hulga aja tundsin, et mul on liiga palju riideid seljas. Õues. Paksud kindad tundusid veel paksemad kui tavaliselt ja müts oli täiesti üleliigne. Tulin Tallinna bussi pealt. Haapsallu oli kevad jõudnud! Uskumatu! Tegelikult algas kevad pühapäeval, aga ma ei märganud seda. Imelik. Tavaliselt märkan ma kevade saabumist. Ma panen ennast märkama. Kevad on aastaaegadest mu lemmik. Kõik ärkab ning tundub, et õhku on rohkem. Ma saan hingata! Jah...Aitab. Naiivne.

Klimbisupp, mjäu-mjäu ja "Metsik kass".

Käisin kassiga väljas. Nurru, Pätu, Tipsu ja Pitsuga. Ei, mitte nelja kassiga, ühe kassiga. Mida iganes. Käisime vanaema juures. Ma ei teadnudki, et Nurru on seal enne ka käinud. Sõime klimbisuppi. Mina ja Nurru. Küpsist ja vorsti ka. Seda ma nüüd küll ei teadnud, et mu kiisul küpsis kurgust alla läheb. Siis sirvisin suvalisi ajakirju. Näiteks Hobby Halli kataloogi ja Ostumõnu. Ostumõnu on päris igav, aga mõnikord leiab sealt midagi normaalset ka. Näiteks ükskord sain sealt idee oma loo jaoks. See oli see kottide kaalumise lugu. Käisime Marellega koolis ringi ja kaalusime koolikotte. Tulemused olid üllatavad. Kui teada tahad, osta Larus. Haa-haa-haa! Segi pöörasin. Veendusin taas, et seebikad on mõttetud. Vanaema kusjuures väitis, et need õhtused filmid on tobedad. Need on ju ainult üheks korraks! Seebikad on aga igaks päevaks ja need kestavad nii kaua. Ja mis siis, kui üks otsa saab, kohe tuleb ju teine peale! Jube! Olgu, vanadele inimestele võivad need tõepoolest tähtsad olla, nad istuvad ju päev läbi kodus ja neil pole midagi paremat seal teha. Vanaema meelest on seebikad toredad ja mõnusad asjad. Aga see "Metsik kass" on jube. See on täpselt see, mida pealkiri ütleb. Nad muud ei tee, kui korrutavad: "Ma maksan metsikule kassile kätte!" "Kus metsik kass on?" "Me röövime kassi ära!" jne. Kohutav! Ja see oli ainult üks osa. Hmm...Kui mõnel päeval jälle vanaema juurde lähen ja ta seda vaatab, siis loen ära mitu korda nad "metsik kass" ütlevad. 50 vähemalt. Huvitav. Hommikul on kordus? Vaataks? Tegelikult on selle metsiku kassi nimi Rosaura, aga nad hääldavad seda "Rossaura", et äkki on seal kaks s-i hoopis? Rosaura on rase. Ta rööviti ära ja ta peab vangistuses sünnitama. Tema mees, kellelt ta lahutust tahab, on üks röövijaist...Nii...Ma nägin ainult ühte osa ja sedagi lugemise kõrvalt...

Kodus!! Tartu ja Tallinn maha jäetud.

Viis päeva. Nende jooksul pidi ikka midagi juhtuma. Ära olin ja tore oli. Kus siis? Tartus, aga vaid ühe päeva ja mitte ühtki ööd. Tallinnas ja neli ööd. Aeg lendas linnutiivul. Ma ei usu, et täna on teisipäev. Imelik tunne. Vaheaeg on alles algstaadiumis. Tegelikult on see ju päris tore. Mul on kogu aeg hästi palju tegemist. Nüüd saan veidike hinge tõmmata ja keskenduda näiteks sellele suurepärasele ilmale, mis praegu õues on. Ma peaksingi õues olema, aga mõtlesin, et alustan postitustega varakult, mul on nii palju kirjutada, et ei jõuaks ühe korraga. Nii. Tartu. Mis sellega? Tartus on alati hea käia. Erinevalt Tallinnast on see rahulik ja mõjub rahustavalt. Tallinn on kuidagi närviline. Isegi vanalinnas on seda tunda. Mis teha, Tallinn on juba selline. Ma võin mõnda aega Tallinnas olla, aga siis muutub selle närvilisus lihtsalt liiga rõhuvaks ja ma tahan tagasi Haapsallu. Rahulliku ja vaiksesse Haapsallu, mis mõnikord igav on. On üks koht, kus pole kunagi igav. See ei rõhu mind imekombel mitte kunagi. Vaikus ja rahu ja meri ja vabadus. Kui seda telekat ainult seal ei oleks! Vot siis saaks end tõeliselt vabana tunda. Millegi pärast on mul tunne, et see telekas kammitseb mu mõtteid. Ilma selleta oleks palju rahulikum. Heili ja Merilin istuvad selle ees pidevalt. Õues on ilus ilm, aga nemad ei suuda sellelt pilku lahti rebida. Ma ei suuda neid mõista. Jah, mõnikord juhtub, et telekas kammitseb mindki, aga ma üritan sellest üle olla. Turbuneeme on liiga ilus koht ja suvi liiga lühike, et passida teleka ees ja mõttetuid saateid vaadata. Loodusel on palju enamat pakkuda. Mida rohkem ma Turbuneemest kirjutan, seda rohkem ma sinna tahan. Aga ei saa. Tuleb suveni oodata. Kahjuks. Aga siis kavatsen seal kaua olla. Ei pühenda tervet suve teatrile, kuigi see on ka tähtis. Ma tahan elada ja just seal tunnen end alles tõeliselt elavana. Turbuneemel on lihtsalt selline lõõgastav mõju. Kuhu ma jäingi? Pidin Tartust kirjutama. See oli sügav kogemus. Just selle pärast, mida me Liisiga bussis kogu aeg tegime. Me rääkisime. Mitte ei lobisenud, vaid rääkisime. Teemade kohta ütleksin: sügavad. Esmavaatlusel ei pruugi lõpukirjand kuigi sügav tunduda, võib-olla ainult veidikene, aga see oli sügav. Vestlus oli läbi põimitud filosoofiaga. Siis inimesed. Inimesed ja nende olemus. Ajalehte puudutasime ainult õrnalt. Aga just nimelt ajaleht oli põhjus, miks me sinna Tartusse üleüldse läksime. Larus. Meil jäi enne koolilehtede võistluse autasustamist päris palju aega. Käisime Eedenis. Mitte paradiisis, vaid ostukeskuses, kuigi tänapäeva inimese jaoks ostukeskus vist paradiisi tähendabki. Kahjuks. Meie käisime seal söömas ja noh ringi vaatamas ka. Sihitu lonkimine riidenagide ja kingalettide vahel. Mõnikord on ka seda vaja. Juba teist korda sõin pubis Seitse päeva. Ma ei saa üle ega ümber nendest pannkookidest. Vaadata ise, kuidas pannkook minutiga valmib, vot see on juba midagi. Mulle igatahes mõjus. Kahju, et ma ise pannkooki teha ei oska. Oskan küll, aga pakse ja selliseid plätskeid. Plätske on naljakas sõna. Ma ei tea, kas selline üldse olemas on. Nüüd on. Aga see iseloomustab suurepäraselt minu tehtud pannkooke. Toomemägi ja kujud. Meil on sellest isegi video. K.E. von Baer, Villem Reimann ja kõige tähtsam - Kristjan Jaak Peterson. Kuigi see võib tunduda kuivana, oli see siiski huvitav. Ma ei hakka seda üldse kirjutama. Või hakkan? Ah, ma ei tea. Tahaks juba kiiremini mõtteni jõuda. Hugo Treffnerisse. Alguses, kui auhindu jagama hakati ja mõned juba mitu korda tõusid, et tasu hea töö eest kätte saada, tekkis tunne, et meie ei saagi midagi. Laud muutus aina lagedamaks. Siiski oli sees see auhinna-õhin. See kummaline tunne. Liis tõusis. Mitte selleks, et protesteerida või ära minna, vaid selleks, et võtta vastu auhind. Ja teinegi. Ja kolmaski. Tuju tõusis nullist päris kõrgele. Lõpuks oli ka minu kord tõusta. Ei, ma ei saanud endale auhinda. Larus sai teise koha!! 54 lehte oli ja meie saime teise koha!! Tähendab, pingutused polnud asjatud. Me oleme ikka midagi väärt. Hiljem ütles Maris, et me jäime napilt esikohast ilma. Kresku võitis. Ma nende lehte ei näinud, aga küllap olid nad seda väärt. Nad said ka kujundamises esikoha. Järelikult tegijad. Liis ütles optimistlikult, et järgmisel aastal võidame. Loodame. Ma teen kõik, et see nii oleks. Aga üksi rabades ei saavuta eriti midagi. Koolilehes on vaja meeskonda. Nädala pärast istun koosolekul ja pean selleteemalist kõnet. Me vajame meeskonda, kui tahame midagi korda saata. Kui kaks inimest end hulluks töötavad, siis see pole enam kaugeltki mitte normaalne. Päriselt ka. Mina ja Elina ei suuda kõike teha. Samas luban, et hakkan paremaks peatoimetajaks. Surun rohkem peale kui tarvis, aga meil on vaja korralikku lehte. Mul on paar ideed ka. Mõne looga saan juba vaheajal alustada ja kavatsen seda ka teha. Muidu ei jõua me jälle kuskile. Minu esimene leht ei tulnud kõige parem kindlasti selle pärast, et mind polnud kolm päeva. Kolm päeva ei peaks midagi tegema, aga kui need on kolm päeva enne ilmumist, siis mängivad need suuremat rolli, kui arvatagi võiks. Parim hetk päevast oli raudselt see, kui Madis Jürgen meie juurde tuli. Ta tuli ja istus ja hakkas rääkima. Lihtsalt. Küsis, kuidas seal Haapsalus elu on. Me filmisime parajasti auhindu, nii et ta jäi ka lindile. Vähemalt meie vestluse algus. Lõpetasime sellega, et me Liisiga kurtsime meeskonna puudumise üle. Liis kurtis ka Õpetajate Lehe reporterile, kes ennast alles pärats intervjuu andmist tutvustas. Ja mina kurtsin esmaspäeval Kaia Ansipile, kui ta mulle helistas, et Lääne Elusse lugu teha. Jah, meeskond, meeskond. Kas õnnestub? Ja kuulutuse panen ka üles, et uusi liikmeid on vaja. Ongi vaja kusjuures. Eks näeb, kes kõik kohale tulevad, kui keegi üldse tuleb. Loota võib. Tormasime Treffnerist välja võitu tähistama. Alguses tormasime tegelikult bussijaama, sest Liis lootis, et saab äkki pileti ümber vahetada ja otse Haapsallu sõita. Loobusime veidike enne bussijaama, kui taipasime, et kõik piletid on nagunii otsas, kui tal seda piletit ümber vahetadagi õnnestub. Läksime ühte kohvikusse. Kuigi olime päeva jooksul sisse-välja käinud mitmetes ilusates kohvikutes, ei suutnud me ühtki neist kaunitaridest üles leida. Lõpetasime väikses pagariäris, kus koogid olid kuivad ja süüa tuli plastmasslusikaga pabertaldrikult. See oli nii hale, et me lihtsalt naersime poole istutud ajast. Siis sõitsime Tallinnasse. Bussis uurisime põhjalikult neid võidetud asju ja olime lihtsalt õnnelikud. Rääkisime ka. Taas inimestest. Tallinna bussijaam mõjus närviliselt. Liis ostis krõpsu, et tal midagi koduteel süüa oleks. Kui ta korra sisse uurima läks, kas bussis kohti ikka on, jäin, krõpsupakk käes, seisma. Käsi liikus automaatselt sisse-välja ja krõpsud kahanesid. Ärkasin ehmatusega ja adusin, et söön Liisi krõpse. Neid, mida ta koduteel krõbistama pidi. Liis läks bussile ja mina autosse. Tädi Heli autosse. Ja siis isa vaiksesse korterisse, kus oli nii hea...Aga sellest hiljem. Tallinn on hoopis teine peatükk ja seda ei maksa Tartuga segi ajada. Pealegi on õues liiga hea ilm, et seda toas istudes raisata. Lähen õue. Kohe. Praegu.