Täna oli maailma kõige ilusam kevadpäev. Selline kevadpäev, mil tekib kohe tõeliselt tunne, et on kevad. Pole vaja kedagi, kes tuleks sinu juurde, kalender näpus, ja seletaks, et kevad on käes. Ei ole vaja, sest sa näed seda ise. Sa tunned seda. See on igalpool su ümber. See ronib päikesekiirte näol läbi su katmata naha, see on mõnus värske lõhn su ninasõõrmeis. Ja sa tead, et see on hea. Ja minul oli täna eriti hea.
Kuigi jah, kevadpäev ei alanud kõige toredamalt. Käisime Elinaga koos Angelaga rääkimas. Ajasime Laruse asju, et saaks oma ruumi ja nii. Ta ei olnud eriti entusiasmi täis. Angela, Angela, Angela, lase kevadel end vallutada, satu vaimustusse! Tema toetust oleks meil vaja. Ja me ei taha ju paha pärast arvutiklassist ära minna. Ei.
Edasi läks ilusamini. Jalutasin natuke Elinaga kodu poole, Kastani poe juures mõtlesin aga, et ma ei viitsi koju minna ja keerasin Metsa tänavale. Helistasin Annile ja varsti istusimegi vanalinnas pargipingi peal. Meil oli küpsist ja vahvlitorusid. Ja meil oli vene keel ja inglise keel. Õues on nii mõnus õppida. Päike aitab. Päike paitab õrnalt, kui sul jälle mingi ülesanne välja ei tule. Ja ilus on olla. Soe. Nii seest kui väljast. Ja nii me istusimegi mõnda aega. Millalgi läksime teatri poole, sest meil pidi 5-st tund hakkama. Siis istusime Anniga kahekesi Bullerjani toas ja ootasime ülejäänud gruppi. Nad tulid. Pidime "Veritase" analüüsi kirjutama. Oi, kuidas see ei tahtnud välja tulla, kui me bluusiplaate kuulama hakkasime. Bluus on lihtsalt nii parim, et muule ei suudagi keskenduda. Me rääkisime. Eddiest ja Bullfrogist ja Gavinist ja kõigist neist toredatest bluusiasjadest, mis teatris toimunud on. Igatsus tuli peale. Kõike tahaks uuesti läbi elada. Kõiki neid ilusaid aegu tahan tagasi.. Nüüd on nendest alles jäänud vaid mälestused ja tuleb oodata suveni, enne kui uusi mälestusi looma saab hakata. Aga suvel läheb teatris sagimiseks. Suvi on tegude aeg. Ja ma olen energiaga laetud. Mmm.
Me saime kuulata põnevaid bluusiplaate. Ja Rommi küsis meie arvamust. Sest nende hulgast valib ta välja need tüübid, keda augustibluusile esinema kutsuda. Oma suure bluusiarmastusega võitsime ka tegevuse augustiks. Augustibluus! Ma võin kõike teha, kui ma ainult nende toredate inimestega koos saan olla. Vägev. Ja ma oskan keelt. Inglise keelt. Ma võin nende kõigiga rääkida. Ma võin nad pooleks rääkida. Ma võin oma elulugu jutustada. Ma võin UFOdest pika jutu pajatada. Võin, võin, võin.
Bluus viis mõtted analüüsist nii kaugele, et otsustasime selle kodus lõpetada.
Silja: "Ma ei saa analüüsi teha, kui siin on nii palju segavaid faktoreid!! Inimesi!"
Kui ma oleks üksi olnud, siis poleks ma nii palju rääkinud. Ja ma lobisesin isegi liiga palju. Kas kõigil on tõesti vaja teada, mis asju ma teinud olen? Heh.
Bluus sünnitab ideid. Toredaid ideid. Mina ja Anni ja Maarja hakkame näidendit kirjutama.
Väike sisukokkuvõte: idee on umbes selline, et kamp erinevaid inimesi ootab raudteejaamas rongi. Sellised kahtlased tüübid on: mingi prantslanna, rikas vanamees oma mimmist abikaasaga, tädi Maali maalt kurgi ja tomatiga, punkarid, armunud noor naine, pleiboi, kes kõigile külge lööb, joodik,terrorist, hipi jne. Ja nad kõik ootavad rongi. Nende vahel juhtub igasugu asju. Ja puänt on vägev!
Kitarritüüp võiks mängida bluusi. See oleks niiiiii tore. Ja tema on see, kes kõik inimesed ühendab. Ma rohkem ette ei räägi, muidu pole põnev. Igatahes, mõtted on suured ja plaane palju. Mannile rääkisime ka, ta oli kõigi oma varvastega poolt.
Kui järele mõelda, siis on Eddie väga vägev mees. 1 esimesi MTV muusikavideo tegijaid, muusik ja muidu äge vend. Koreograaf! Ja vahet pole, et ta mind metallidetektoriks nimetas ja kogu aeg kapsast rääkis!
Gavin "Alaska" Kalanen on ka tore. Tema on minu sõber. Ma mäletan, kui käisin temal ja Henril (DJ Nod) bussi vastas ja nad polnud nõus taksoga tulema, vaid jalutasid läbi linna. Neil oli palju-palju tehnikat kaasas ja nad lohistasid seda järel lihtsalt. Suure koti sees.
Täna avastasin Dov Hammeri. Oi, kui hea oli kuulata. Secret Smile ja Big Little Woman. Jee. Me ütlesime Rommile, et selle tüübi peab ta raudselt kutsuma. See Shinobus võib ka tegelikult tulla. Nende 1. plaat oli küll kahtlane (magnetmehe laul ja nii), aga teine oli päris tore. Nad on Serbia Montenegrost ja laulavad omas keeles. Tegija värk.
Ja muidugi armastan ma Bullfrog Browni. Ja nende plaati armastan ka. Ja ma kuulan nende lugusid praegu. Ja nii hää on. Neis on see maagilisus. Ohjaa, delta blues!!!
Dave Arcari on juba seetõttu ülimalt vahva, et tema andis mulle nime Shiltsa. Vähemalt nii luges ta paberilt maha "Silja". Shotlaste värk. Ja aitäh talle. Mulle meeldib see hüüdnimi.
Tegelikult tahtsin ma juba ammu öelda, et bluus on äge! (ma kirjutasin selle täna rasvakriidiga paberile ka) Oli ometigi aeg, mil arvasin, et bluus on nõme ja mõttetu. Teater kasvatas mu ümber. Ja ma parem ei tuletagi meelde, et ma kahtlesin, kas minna Eddiet kuulama või mitte. Ma peksaks praegu pead vastu seina, kui ma poleks läinud.
Õu, külastage neid linke ka.Gavin:
http://myspace.com/alaskakalanen/Dave:
http://www.davearcari.comBullfrog Brown:
http://www.hot.ee/bullfrogbrown/Eddie!
www.eddiebaytos.com*Pildi peal on Gavin ja Alar. Gavin istub kitarriga pingi peal ja tal on see tore müts. See müts on praegu minu käes. Me Maarjaga leidsime selle teatrist ja omastasime. Heh. Kriisa on tore. Ta on naljakas. Ja tal on juuksed kogu aeg silme ees. Ja laval on ta vägev. Ja ta laulab Bullfrogis. Ja mina ei teinud seda pilti.
