esmaspäev, aprill 04, 2005

Ma olen jälle väsinud ja mu õde on segane pubekas

Eile mängisin tuletõrjujat. Ma olen ikka nii tubli. Kes kiidab, kui ise ei kiida? Ah ma niisama. See oli väike tärkav kulutuli, mille otsas ma tampisin ja kuhu ma lund loopisin. Tore, kui see ära kustus. Kogemata leidsin. Siis, kui jalutasin. Jah, eile sai jalutatud. Suurepärane ilm oli. Võrratu! Väsinud olen sellest hetkest, kui hommikul silmad lahti tegin. Ma ei tea, miks. Lihtsalt. Vanaema helistas. Ta on ka väsinud. Kas täna on mingi väsimusepäev? Ja tädi Laine pidi ka väsinud olema. Vot. Heili on pubekas. Närvihaige. Ta võiks end rohkem talitseda. Ei pea karjuma ju. Nad ei saa emaga just võrratult läbi. Aga Heili võiks ju ikka kogu selle pori ära koristada, mis tema ja Martha tuppa tassisid. Kui isa oleks praegu Haapsalus, siis ta sunniks Heilit seda tegema. Ema jälle kriiskab seal esikus. Heili, palun tee see ära, ma ei jaksa enam seda vaidlemist kuulata. Magada ka ei lasta. Õnneks on Martha nüüd koju läinud. Veidikenegi vaiksem. Heili on pubekas, rusikatega vehkiv pubekas.