pühapäev, veebruar 12, 2006


Vaadake, mina olin ka kunagi väike. Päris pisike. Ja mul olid heledad juuksed. Väga heledad isegi. Ja siis olin ma nii mures, kui mu juuksed aasta-aastalt aina tumedamaks muutusid. Ma tahtsin olla hele. Ja nüüd? Nüüd käin ma poest musta juuksevärvi ostmas, et aina tumedam olla...

Ma olin 4-aastane.

Ma ei teeks talle kunagi haiget.

Tõde ja õigus.
Tõde. Õigus. Inimestele. Kohtu kaudu. Aga loomadele? Kes neid kaitseb? Ma lihtsalt ei saa vaikida. See ajab nii närvi, kuidas nad seal "Tões ja õiguses" kogu aeg loomi peksavad ja tapavad. Koerad ja kassid saavad sahvris toidu kallal käimise eest selliseid keretäisi, et jube. Mingi väärakas tüdruk nimega Riia tassib oma kassi linnupesade juurde ja laseb tal linnupoegi süüa. Indrek viskab Riia kassi koer Muska ette. Liisi ja Joosep tapavad Eespere koera rebasekakuga, sest koerale ei meeldi Joosep. Koer seisvat nende armastusel ees. Loomad saavad seal pidevalt nii peksa, et hing ripub niidiga kaelas. Mõnikord saavad lehmad ka natuke, kui nad rukkisse lähevad. Aga selle raamatuga on nii, et see on ikka päris vägivaldne. Ahjaa, mehed peksavad naisi ka ja vanemad vennad nooremaid.

Mina ei teeks oma kassile kunagi haiget. Mõnikord, kui ta hammustama hakkab, lükkan ta küll ära, aga ma ei tee talle niimoodi haiget nagu need värdid. Minu Loom. Minu Kass. Minu Piiks. Ei tee haiget. Võtan hoopis kaissu, kui magama lähen. Ja ta silmad on täis piiritut armastust...