Perpetuum mobile.

Pole ammu näinud, eks? Mul oli tegemist, aga viitsimist ei olnud, vot nii. Jooksin volbriööl ringi, sain külma, olin haige, kõrv valutas ka, kui laulma tahtsin minna, sinna kohale ei jõudnudki, käisin vanaema juures, sõin nagu alati, sõin jäätist, istusin kodus. Volbriööl oli viimane koht meie. Õnnestuski. Ma olin viiendas punktis. Hotelli juurets alustasin. Maarjaga tegime aega parajaks ja keksisim ühel jalal mööda sebrat edasi-tagasi. Aga ma ei tahtnudki ju sellest kirjutada. Perpetuum mobile on tänane teema. Igiliikur, just nimelt. Ära arvasid! Oleks ma vaid igiliikur! Energia on ikka nii otsas vahel. Ma ei tea, kas ma suudan suveni oodata. Suudan, ikka suudan, aga kevadväsimus on tappev. lausa kohutav. Praegu pole õues mingi super-hüper-päikseilm ka, aga ikka on selline väsimus kallal, et jube. Ma olen enesehävitaja. Pikad päevad, lühikesed ööd. Liiga vähe und. Ja ma olen hakanud veidike kohvi jooma. Öäkk. Mulle isegi ei maitse see. Täna ei joonud. Ei tahtnud enam seda mürki sisse kallata. V'äsinud olen.

Eile oli vägev. Kuna ma olen elus, siis olen tubli. Olengi perpetuum mobile. Kaks tundi koolis, siis Tallinna. Nukuteater on lahe. Parim. Taavi Tõnisson (suurepärane elumoto!), Ingrid Isotamm, Karin Lätsim, Riho Risberg jne. Ja muidugi Dvinn!! ja peksa saanud näoga Vahur Keller, kes oli muide žürii esimees. Teine Pööning juba. Aga seekord auhinda ei saanud. Kusjuures mind üldse ei kõigutanud, et ma midagi peale kogemuse ei saanud. Ma ei lootnudki. Mind ei huvita, et mind kutsuti sinna ainult plaksutama. See oli liiga hea. Need näitlejad on tasemel, tipptasemel. Eriti veel seepärast, et nad tulid veel Klaipeda festivalilt. Tulla festivalilt ja kohe jälle lavale astuda. Nemad on õiged igiliikurid. Mina olen alles algaja. Aga see polnud kõik,mida ma eile tegin. Muuseas õnnestus mul vanalinnas joosta, päästmisest unistada, trammile järele kihutada, bussist maha jääda, Kärdla bussi pool tundi otsida, Kärdla bussiga sõita, teatriklassi minna, seal päris hästi oma eksamit vastata (teatriajalugu), Muusikakooli joosta, kontsert anda, koju minna. Pikutada ja oiata, kuidas jalg valutab. Ja ikka sellest samast kohast. Neetud.

See kõik mahtus ühe päeva sisse. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma seda tegin. Igatahes pool seitse olin juba kodus tagasi. Võin uhkusega öelda: perpetuum mobile. Ja teised arvavad, et ma olen hull. Muide, neil on õigus.