teisipäev, aprill 12, 2005

Tüdruk apelsiniga, teine võte

Ma tegin seda jälle, ma ostsin apelsini ja sõin seda õues. Traditsioon? Hans ja Grete märgistasid oma teekonda leivakillukestega, mina apelsinikoortega. Kui see mõte mulle esimest korda kuskil muusikakooli juures pähe tuli, siis hakkasingi tasapisi tükikesi maha loopima. Väikseid ilusaid tükikesi. Justkui hakkaks keegi nende abil minu jälgi ajama...
Ma tahtsin nii palju kirjutada ja nii palju varem kirjutada. Ma tahtsin väga palju teha. Jääks nüüd ühel päeval kool täiesti ära, siis saaks elada ka vahepeal. Ma tahtsin pühapäeval sellest napakast filmist "Dogville" kirjutada. Selle kohta on nii palju öelda. Aga nüüd ei jõua ma ka mitte kui midagi, sest kell on varsti kaksteist ja ma peaks magama ka või kuidas? Jee, praegu veel veidike pool kaksteist läbi. Ma ei taha iga päev padja näoga olla. Tõepoolest.
Ma tean küll, et Marelle ei loe seda värki. Vahet pole, ma halaks nagunii. Kuskil peab ju end tühjaks kallama. Tühjaks neist emotsioonidest ja halbadest mõtetest või jah...midagi sellist. Ema juba lõugab, et kell on palju. Kuule, ma tean seda ise ka. Ei pea kogu aeg meelde tuletama!! Küll ma lähen magama. Kirjutan oma postituse ära ja siis...Krt, üldse aega pole, palju kirjutada. Olgu, Marellest siis. Ta käib mulle täiesti närvidele. Marelle tegi mulle tünga. Eile oli proov. Jah, Suntribe´i proov. Selle asja proov, mida ma olen kogu aeg teha tahtnud ja millest on mul üpris suur vaimustus. Ma tahan, tahan, tahan!! Ja siis M ei ütlegi mulle, et proov on. Ja nüüd on meid kuus, sest M ei saa ju Annita elada. Originaalis oli neid üldse neli ja hiljem viis, aga meid on kuus. Keegi ära ei lähe, see on kindel ega pea ka. Siiski on mul tänu M-le tunne, et just mina olen üle. Mina, kes ma olin koosolekul, kus otsustati, et teeme seda. Esimene hõiskaja ja tegutseja. Ja nüüd krt Marelle. Teda polnud koosolekulgi. Lilleseade. La-la-la-laaa...Koome traati, la-la-laaaa...Nagu Heili ütleb: kodukana. Või oli see Kaire? Vahet pole. Aga tegelikult milleks halada selle arvu pärast. Vahet pole. Kõik, kes tahavad, võivad lõbutseda. Olen Marelle, olen enda arust hästi lahe, olen enda arust SEE teatris kõige tähtsam, oskan väga hästi inglise keelt (ha-ha-haaa, kes siin inglise keeles mõtleb, ei tea?? Mina!), lähen ameeriklastele giidiks, olen hästi lahe, et käisin augustibluusi ajal välismaalastega suhtlemas ja neile teed näitamas. Olen Marelle, kriiskan valju häälega ja rõhutan iga sõna. Olen Marelle, olen Marelle. Arvan, et olen hästi lahe, kui igast asjast osa võtan, ringi jooksen, mitmes kohas korraga olen. Olgu, see oli õel. Nüüd on palju parem. Sain selle välja. Kas minus räägib kadedus? Ei tea, vahet pole ka. Marelle hakkas täna ikka mitte vähe närvidele käima. No ole ometi korrakski vait, maailm ei keerle sinu ümber, mida sa lõugad?!? Jah, nüüd magama, ma ei viitsi ema juttu rohkem kuulata. Palju parem olla, kui kogu see viha on välja lastud või...jah...