Torm on läbi? Ei, see oli vaikus enne suurt tormi.

Nüüd ei tea ma enam üldse, mida teha. Eile oli ema veel normaalne, nüüd on jälle ära keeranud. Ta räägib, et läheb homme meie juurest lõplikult minema. Hakkab hulkurielu elama. Ja mina olevat süüdi. Sest ma astusin autokooli. Ma tean, et oleks pidanud arutama, aga ta poleks nagunii lubanud. Otsus tehti siis, kui teda polnud...Kui ta oli Pärnus või kuskil ja ma ei teadnudki, kus ta on, ning olin kaks ööd täitsa üksi. Mida ma tegema peaks? Lubama, et olen hea tütar? Siis peaks ma autokooli pooleli jätma. Ei taha, ei või, ei suuda. Praegu on minu jaoks ideaalne aeg. Praegu pole seda hullust mis kevadel. Praegu on minus veel suvel kogutud energiat.

Ma peaksin tema juurde minema ja kõik ära rääkima. Hingelt. Aga ma ei tea, kas suudan. See on liiga raske. Ma tunnen, et kapseldun endasse. Täielikult. Ma olen tõepoolest kinnine inimene. Ei suuda, ei taha... Peaksin ütlema, et ära mine, aga tunded on kadunud. Ma olen sellele igapäevasele hullusele immuunne. Olen seda üle kümne aasta talunud ja ei tunne enam midagi. Mis puutub koduelusse... Ma võin nutta, aga ma ei oska midagi paremaks muuta ja ma tõepoolest ei tea, kuidas homse päeva üle elan. Ja ülehomse. Üleülehomse.