Kõik need tunnid, mis möödusid lennates..

Nüüd on mul jälle aega. Ma arvan. Ma olen mõneks ajaks jälle olemas. Ma elan. Ma suhtlen. Ma olen inimeste jaoks olemas. Elan. Elan.

Sest uurimistöö sai valmis. Kaks tundi tagasi. Mm. Täielik nirvaana. Hingerahu. Noh, mõneks ajaks. Rahulolu iseendaga. Mingisugunegi. Ja homme magan vähemalt üheksani, et üheteistkümneks kooli minna, matemaatikas Iro nalju kuulata, füüsikas ajusurma kannatada ja psühholoogias üks töö valmis visata. Sõitma ma homme ei lähe. Helistasin Targole, ütlesin, et ma olen nii laip. Ta ütles, et ma helistaks siis tagasi, kui ma enam laip ei ole. Nii on hea. Mul on üks tund veel sõita. Siis on läbi. Siis lähen ma eksamitega hulluks. Kaotan mõistuse. Ja ma pidin veel ravil olema. Raviprotseduur number 1: pea vastu seina peksmine, et aju paika loksuks.

Aeg. Oh, kui väärtuslik see on. Ja nuusutagem vaikuse lõhna. Ja vett peab ka nuusutama, aga mitte üksi (: