Väike tüdruk koera ja kommiga.

Tulin koolist. Lehest. Mingi sisemine tühjus on tagasi hiilinud. Tahaks midagi. Midagi. Midagi. Või kedagi? Midagi on raskelt puudu ja ma tunnen seda iga keharakuga. Läksin putkasse. Tahtsin midagi mõttetut. Ja kas ma olen öelnud, kui uhke ma olin varem, et ma polnud peale 24. detsembrit ise poest mitte kui midagi ostnud? Selline puhas tunne tekkis. Aga täna siis läksin suvalt putkasse ja ostsin mingit juustumõnglit. Seal oli üks väike tüdruk ka. Koeraga koos. Koer tõmbles tal rihma otsas. Ostsin oma jura ära ja hakkasin koju minema. Tüdruk koeraga oli ka seal. Ma hakkasin temaga rääkima. Koerast. Niisama. See koer oli isane. Ta kinnitas mulle seda mitu korda. Tal on kodus emane koer ka. Selle isase koera ema. Ta elab meie kõrvaltrepikojas kolmandal korrusel. Aga ma ei tea ta nime. Ja ta on üle hulga aja üks normaalne väike laps, kellega ma rääkinud olen. Tundub, et ta hakkab mulle meeldima. Kas oleks liiga naiivne õues passida ja seda last oodata? Ma hakkasin praegu mõtlema, kas ta on ikka tüdruk. Äkki oli poiss?

Aga ma tahaksin kõigiga nii vabalt rääkida, kui ma selle lapsega rääkisin. Ma hakkasin pihta mittemillestki. Temaga oli lihtne. Ta ei nõudnud midagi ja hea oli olla. Ja sellist rahu suudab pakkuda väike laps. Ma peaks temaga mängima minema. Päriselt.

Tahaks vajuda sügavale musta tooli.

Koolis. Arvutiklassis. Siin on palju musta värvi toole. Neid pehmeid. Neid, millega sõita saab. Ralli mööda arvutiklassi. Seda on ka tehtud. Mina ka. Ja mina peaks olema see, kes vastutab, et mitte keegi ajalehe ajal nendega ringi EI sõidaks. Mulle meeldib sõita. Ja nende sees on hea magada ka. Pehme. Pehme. Pehme. Printer on loll. Ta on enda arust offline. Kuradi võrguprinter. Ta peaks ju printima sellest arvutist, mis asub teises toanurgas. Loll loom.

Mats Traadi kiri.

Sobrasin täna hommikul oma asjades, et igasuguseid Laruse asju üles leida. Ette jäi see kiri. Kiri Mats Traadilt. Umbes aasta aega tagasi kirjutatud kiri. 31. jaanuaril kirjutatud kiri. Minu uurimistöö jaoks. Tegin ju põhjaliku värgi "Harala elulugudest". Kahjuks ei jõudnud selles kirjas sisaldunud info minu töösse, sest saatsin töö paar päeva varem Tartusse ära. Tähtaeg oli ju 31. jaanuar...

Aga selle kirja võiks siia ümber kirjutada.

"Austatud Silja Paulus,

"Harala elulood" ilmusid 2001. a. Järgmisel aastal 2002 nägid ilmavalgust "Uued Harala elulood", mis pakkusid eelmisele raamatule olulist lisa. Arvan, et oma uurimuse kirjutamisel peaksite kasutama ka viimati ilmunud raamatut.

Harala nimetus minuga lähemalt seotud ei ole. Mis puutub "elulugude" sünniloosse, siis surnud inimestele pühendatud epitaafe (mis "Harala elulood" ju on) tunti juba vanas Kreekas ja raiuti hauakividele. Epitaafide vormi on hiljem kasutanud mitmed uusaja luuletajad. Nii palju vormist. Sisu on muidugi küll eestipärane, Eesti elu läbi inimeste saatuste, nii nagu ta mulle paistis ja paistab..."Harala elulugusid" on kasutatud mitu korda ka laval, kahjuks on alati pearõhk asetatud nendele epitaafidele, mis käsitlevad vanema aja inimesi, tänapäeva inimeste probleemidest on püütud häbelikult mööda vaadata.

Kokku peaks neid Harala surnuid olema umbes 350. Praegu nende kallal tööd jätkata ei kavatse-

Soovin Teile edu.

Lugupidamisega Mats Traat"