Lugege ka, see on seda väärt

Tõsiselt, Valev Mägist peab lugema. Ja tema ema kommentaar on ka seal. Võib-olla tekib minu oma ka varsti sinna, kui toimetus selle läbi laseb, aga see pole üldse oluline. Lugege lugu. Võib-olla ei mõju see nii, nagu mulle mõjus, sest ma tundsin teda, aga lugege ikka. http://ekspress.ee/viewdoc/23CFA17135D725DDC2257051005A9D06

Lehepoiss Valev

Täna käisin selles "oma kohas", kuhu juba eile ihkasin. Ma ei ütle, kus see on (vihje: mitte kodus kaugel, mets), sest ma ei taha segajaid. Aga igaüks võib sinna sattuda, kui tahab. Igatahes istusin ma seal ühe kõrge asja otsas nagu tõeline imelik inimene ja lugesin eelmise neljapäeva Ekspressi. Sedasama, mis ilmus siis, kui mina Eestisse tagasi jõudsin. Sirvisin, kohati igavlesin. Siis naersin südamest. Madis polegi puhkusele läinud või sai tal see läbi ja 26.-ndal leheküljel oli absurdne, aga aktuaalne lugu vuntsidest ja nende kandjatest :D Siis heitsin pilgu kõrvalleheküljele, vaatasin pilti, lugesin nime ja pidin keele alla neelama. Valev! Seesama Valev Mägi, kellega ma Tallinnas ühes klassis käisin ja kellel oli sünnist saati poolik parem käsi. See Valev, keda kõik imelikuks pidasid ja kellest eemale hoiti. See Valev, kes tüdrukuid mõnikord oma käega hirmutas. See Valev, kes oli ka vasakukäeline (ma olen vasakukäeline ja kuradi uhke selle üle), sest paremaga ta poleks saanudki kirjutada. See Valev, kes istus ingliskeele tunnis peaaegu minu kõrval (ühesed pingid) ja kes tõstis üks kord mu musta vildika maast üles. Tema on edukas. Juba kaheksandast eluaastast peale. Tubli lehemüüja. Postimees, Õhtuleht ja mis kõige tähtsam: Ekspress!!! Ma teadsin kunagi ainult seda, et tal on poolik käsi ja et ta on imelik. Keegi ei suhelnudki temaga eriti. Ja nüüd tean, et ta ema on kogu aeg haige olnud ja nad elasid Kehras. Ja Valev kogus raha, mitte ei raisanud. Sõitis õhtul bussiga Kehrasse ja ostis süüa ka. Ta on oma emale nii palju toeks olnud. Ja mida mina temast kogu see aeg arvanud olen?? Klassivend pooliku käega. Ma olen tõepoolest pime ja kurt. Välimust võisin küll näha, aga sisemust mitte ealeski. Selleks oleks pidanud suhtlema, aga...kõik pidasid teda imelikuks. Mina ka. Kartsin, kui ta oma käega vehkis. Ma ei saa selles süüdistada noorust. Kes teab, äkki olen praegu ka täiesti pime. Ma ei tea pooligi asju. Muidugi ei pea kõike teadma, aga kas kümne aasta pärast suudan ma mõnest inimesest meenutada ainult seda, et me vist käisime ühes klassis??

Kriiskavalt roheline

Sain eile ühe raamatu läbi. Elme Väljaste "Kõigest kaheksateist". Getter luges seda reisi ajal bussis, mina lugesin vahepeal üle tema õla. Siis ma naersin selle raamatu tobeduste üle, aga juba reedel, esimesel päeval pärast reisi, läksin raamatukokku ja kui seda nägin, siis pidin sellegi võtma. Ma ei hakka praegu pikalt kirjutama, kirjutan ainult Margusest. Väga kahtlane tegelane. Üdini roheline, ütleksin, et ta läheb isegi üle piiri. Kohutavalt. Bussis said teised ka seda kohta lugeda, enne kui Getter pahaseks sai. Kes seda ei lugenud, siis nüüd on võimalus. Pange vaim valmis! "Kõigest kaheksateist", Elme Väjaste, lk. 134: ""Võtame näitlikult," alustab Margus ülitõsiselt, "meid on kokku neli - niisiis grupike, väike armurakuke on koos. Kui me täna õhtul kõik koos seda värki teeksime, siis esiteks hoiaksime kokku ajas: grupiseks aitab kindlasti kiiremini erutusele kaasa. Muidu jahmerdaks igaüks omaette, võib-olla igaüks, näiteks sina, Taali, ei saakski kahekesi seksides orgasmi. Vabanda, ma tõin ainult näite, aga grupikaga seda ei juhtuks. Kui sul näiteks Ecuga ei õnnestu, teeks mina sulle ära või viiks Siisu sind orgasmini. Siis veel voodiriiete kokkuhoid. Pesta oleks vaja ainult ühte aluslina, mitte kahte. Vannituppa võiksime neljakesi koos minna - Siisul on see ju mõttetult pirakas. Veevarudele, eriti just sooja vee varudele mõeldes, oleks see igati kasulik. Veel tuleks kõne alla meeste ja naiste kokkuhoid. Üks mees võiks olla mitme naisega ja vastupidi. Kui grupikas meeldib, siis võiks ja tuleks ringi laiendada ning kokkuhoid oleks veelgi suurem! Kas teeme täna õhtul ära?"" Kui tahate teada, mis edasi sai, siis lugege. Mina tean, mul on raamat läbi! Aga see pole mõni selline raamat. Päriselt. Sealt leiab ka arukaid asju. Ja päris palju. Keegi sureb ka. Rohkem ei ütle. Mitte praegu.

Armastage kajakaid!

Eile olid mul hoopis teised plaanid. Sellised kahtlased. Teiste arust kahtlased. Heili ütles vist, et ma olen nohik või margine, aga see pole midagi uut. Tahtsin metsa minna. Oma kohta. Koos raamatuga. Vihikuga ka. Tuju oli selline, et istuks seal kohas ja kirjutaks midagi. Mõtisklust. Ma ei tea, miks ma olin nõus Alisa ja Mashaga jalutama minema. Teadsin küll, et see on selline niisama olemine. Ei tahtnud niisama olemist, tahtsin üksiolemist, aga läksin ikkagi. Vähemalt linde toites tekkis palju huvitavaid mõtteid. Olen alati ise kajakaid ära ajanud ja saia kõigest luikedele ja partidele loopinud. Kellelgi ei tule mõttesse, et läheks nüüd ainult kajakate pärast saia ostma. Kajakad on kuskil tagaplaanil. Jah, nad on lärmakad. Jah, neid on väga palju. Jah, kui väga palju kajakaid koos on, peab käed kõrvadele suruma ja soovitatavalt ka kilekoti pähe toppima. Aga samahästi võib ka tuvi pähe lasta. Tuvisid toidetakse, mitte küll alati, aga millegipärast on neil õnnestunud tähelepanu äratada ja inimestele hinge pugeda. Miks kajakaid põlatakse? Mul on selline tunne, et peaksin veidike "vendade" laruste eest seisma. Jah, olen imelik ja tean seda ammu, aga las ma ajan ka veidike udu. Mõtted liiguvad kummalises suunas. Minu puhul on see alati nii. Tegelikult on see palju üldisem. Võiks sõnastada nii, et kõik väärivad armastust. Välimusest hoolimata. Nii inetud pardipojad, luiged, kajakad kui ka tuvid, nad kõik vajavad tähelepanu. Huvitav, kas lindude vahel võib tekkida armukadedust, kui näiteks luiged saavad saia, aga kajakad jäetakse ilma? Kas kajakad ongi sellepärast nii ründavad ja lärmakad, et neile ei anta? Kas neile ei antagi sellepärast, et nad lõugavad nii palju? Nõiaring, kusjuures vägagi suletud. Olgu, aitab neist kajakatest. Jõudsin mõelda ka nn. tühistele inimestele. Ma olen rikutud. Selles mõttes, et ei suuda inimesi puhtalt, ilma tekkivate eelarvamusteta vaadelda. Kohe tulevad mingisugused segavad mõtted, mis üritavad muljet teisest ära rikkuda. Viitan sellele, et nähes nn. tibi, ei mõtle ma temast midagi eriti suurt. Mõtlen, et on mingi suvaline. Aga välimus on petlik. Ta võib olla väga avara mõttemaailmaga või suure südamega. Millegipärast taipan seda alati hiljem. Oleks aeg proovida inimesi puhta pilguga vaatama hakata. Huvitav, mis saab? Elada ilma eelarvamusteta, tõugata juba tekkinud julmalt kõrvale...Kaua vastu pean? Praegu tuli mõte, et läheks kuhugi linna, istuks pingile, teeks näo, et õgin ennastunustavalt jogurtit, aga tegelikult vahiks inimesi. Ma olen tõepoolest imelik.