Mul on üks kassidega märkmik. Ühelt poolt valge, teiselt must. Selline Tiimari-jura. Aga seal sees oli selline jutt. Ma ei hakanud selles ühtki sõna ümber tegema. Las jääb originaal. Tahtsin küll muuta, aga sundisin end hambad ristis seda originaalset teksti trükkima. Ma ei hakka kommenteerima, see on lugejate asi. Ja muide, see on Turbuneemes kirjutatud. Turbuneeme loob häid mõtteid. Tõsiselt. Horvaatia reis tekitas ka väga palju ideid, küll ma varsti neid ka ellu viin. Kuus videot ootavad tegemist. Päris jama. Ei ole jama, tore on. Mulle meeldib. Aga ikkagi tahaks oma ideid rohkem ohjes hoida. Neid on liiga palju ning pidevalt hakkab uus vana lämmatama, nii et vanast ei jää mitte midagi alles ja siis ei viitsigi ma sellega tegeleda, sest uus on põnevam. Nojah. Keegi ja Mittekeegi.
Keegi jäi seisma. Mittekeegi jäi ka seisma. Nad seisid vastamisi ning põrnitsesid teineteist.
"Tere," ütles Keegi, sest ta arvas, et kui ta on Keegi, siis peab ta kindlasti esimesena teretama. See oli tema meelest tähtis asi. Keegi-olemine tähendas midagi erilist, midagi suurt ja ülevat. Selle olemise juurde kuulus kindlasti selline ülioluline tegevus ja eesõigus nagu teretamine.
"Tere," vastas Mittekeegi ja puuris oma kurbade silmadega hoolikalt teist. Talle ei meeldinud Keegi. Keegi oli liialt ülespuhutud olekuga ja tähtsust täis.
"Ma arvasin, et olen siin maailmas üksi," lausus Keegi ja heitis justkui muuseas Mittekellelegi pahase pilgu, mis pidi väljendama pahameelt selle üle, et Mittekeegi temalt üksiolemise rõõmu ära võttis.
"Ma arvasin ka, et olen maailmas üksi," vastas Mittekeegi, kuid tema hääl ei olnud täis kibedust ja meelepaha. Tundus, et talle see täitsa sobis, et nad olid selles üksikus maailmas kahekesi. Siiamaani polnud kumbki kedagi teist kohanud, see oli nende esimene kokkupuude kellegi teisega ning kumbki ei osanud olla ega midagi ette võtta. Imestati, et saadi teise kõnest aru. Kummalisel kombel rääkisid mõlemad teisele arusaadavat juttu.
"Mida sa siis siin teed?" päris Keegi, kelle käes näis kogu aeg initsiatiiv olevat.
"Niisama olen," sõnas Mittekeegi vastuseks.
Ta ei mõistnud, miks teine üldse midagi sellist küsis. See oli ju nii ilmne. Või üritas ta lihtsalt vestlust arendada? Mittekellelgi polnud võimalust ka minevikust eelmistest kohtumistest abi otsida, sest ta polnud kellegagi enne kokku puutunud.
"Mis su nimi on?" proovis Mittekeegi vestlust üleval hoida. Kellelegi tuli see küsimus ootamatult. Ta ei oodanud teiselt algatust. Keegi arvas, et tema oli aktiivsem pool. Ta oli ju Keegi ja see tähendas midagi. Näiteks seda, et tema pidi vestlust juhtima, seda arendama, suunama. Tema oli see, kes pidi teravmeelsuste ja tabavate küsimustega lagedale tulema.
"Mina olen Keegi," ja laskmata teisel midagi vahele öelda, lisas ta kiirustades, "ja sina oled Mittekeegi! Sest kui mina olen Keegi, siis ei saa sinu nimi Keegi olla. Sa oled eba-Keegi, Mittekeegi. Sa pole mina, järelikult oled Mittekeegi, kui mina olen Keegi."
"Ma olen tõepoolest Mittekeegi," lausus Mittekeegi üllatavalt rahulikult.
"Meile kahele pole siin maailmas kohta! See on minu maailm, sest mina olin siin esimesena! See on isiksuste maailm! Nende maailm, kes on keegi! Mittekedagi pole siia vaja! Kui sa oled mittekeegi, siis ei saa sind ju ometi olemas olla! Sest kui Keegi ehk mina olen olemas ja kui sina oled minu vastand, siis sa ei tohi eksisteerida!"
Keegi lõpetas oma rahutu eksleva monoloogi ja jäi äreva, kuid võiduka näoga Mittekellelegi otsa vahtima.
"Sul on õigus," teatas Mittekeegi ja ühtäkki teda enam polnudki. Keegi oli taas üksi. Terves ilmas polnud kedagi teist. Kas oleks ta pidanud naeratama, sest teine talitas tema sõnade järgi või suu viltu kiskuma, sest ta oli jälle üksi? Keegi ei teadnud. Talle polnud keegi õpetanud ning enam ei olnudki kedagi, kes talle midagi selgeks teeks. |
