Nii vaikseks kõik on jäänud...

Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees... Ma laulsin. Ma seisin paljajalu merevees ja laulsin. Mina ei tea, kuhu see Erika parajasti kadus. Tekkis isegi tunne, et ma olin üksi õue tulnud. Hea oli olla. Seista seal Paralepa rannas vee sees ja laulda ja edasi-tagasi kõndida. Siis ma pikutasin pingi peal. Mingi poiss tuli rattaga, katsus vett ja läks minema. Kõik. Mina tõusin pingi peale püsti, vaatasin ringi. Erikat polnud näha. Kuhu ta läks? Ausalt öeldes see mind tol hetkel ei huvitanudki. Tahtsin niisama olla. Üksinda. Iseendaga. Hea oli. Mõtlesin, et varsti seisan Turbuneeme rannas. Kivirannas, vot täpselt. Turbuneeme. Homme. Homme lähme Tallinnasse Heiliga. Pärast seda, kui ma olen juuksuris käinud. Lõpuks viskas üle, et mul pidevalt mingi võsa silme ees on. Ja siis lähme issiga Turbuneemesse õunapuid istutama. Emale see ei meeldi. Loll. Ta ajab nii lolli juttu. Hulluks läks vist. Ta on alati imelik olnud. Me pidavat olema kodumaa põlgurid, sest me lähme 170 km kaugusele õunapuid istutama. Oma asi, kuhu lähme. Äkki me tahame. Issi ei sunni meid, loll. Aga ta ei kuula. Talle ei mahu pähe, et äkki me tahame hoopis ise minna. Äkki see polegi hirmust issi ees. Tobe. Ma ei poeks elaeski issile. See kõlab nii tobedalt. Ta on lihtsalt solvunud, et tema jääb siia üksi passima. Mis teha. "Suvel, kui teid ei ole, ma hakkan toateenijaks. Üürin teie toad välja. Mõtle kui hea, odavam kui hotell!! Inimesed tulevad siia, mina teenindan neid. Heili, hakka oma tuba tühjaks tegema. Need inimesed tahavad kappe ka kasutada. Mis ma üksi siin ikka passin?" Ta ajab mõnikord närvi nii mustaks. Tahaks vastu pead koputada ja pool tundi "Daaaaa..." öelda. Tal on mingid nõmedad tujud ja siis on kõigil tuju halb. Heili karjub nii, et maja kajab. Leppigu ometi, et meil on oma mõistus ja tahtmised ja me võime vabalt rohkem kui kaks korda aastas Haapsalust väljas käia. Päris hull. OLE HÄÄ, aga mitte narruseni; OLE AUS, aga mitte tüütuseni; OLE TUGEV, aga mitte üksinduseni; OLE TÄPNE, aga mitte pedantsuseni; OLE KLAPPIDETA, aga mitte lolluseni; OLE VIISAKAS, aga mitte narruseni; See on Taavi Tõnissoni elumoto. Mulle meeldib. Neis sõnades on midagi ilusat. OLE HULL, aga mitte hullumeelsuseni; (selle mõtlesin ise välja; heas mõttes hull muidugi :D seda ma siin silmas pean ju)