Põletage kõik haaknõelad!

„Põletage kõik haaknõelad!” karjus linnapea.
„Mida? Haaknõelad? Põletage? Mis toimub?”
„Minuni on jõudnud informatsioon! Ärevust tekitav informatsioon!”
„Mis asja??”
„Erakorraline koosolek!!”
„Ma kardan, et midagi hullu on lahti...”
„Ega ometi maavärin?”
„Ei usu, maa pole ju värisenud. Või tundsid sa midagi?”
„Ei.”
„Mu abikaasa norskas öösel.”
„Äh, seda teeb ta sul kogu aeg!”
„Aga mulle tundus, et täna öösel norskas ta kuidagi teisiti... Vaat, tavaliselt tekib selline heli: norh–norh, aga mulle tundus, et täna...”

Linnarahvas kogunes väiksele linnaväljakule. Kogu see linn oli õigupoolest väike. Selline pisike armas linnake, kuhu satutakse kogemata, ja kus on elutempo justkui alla kruvitud. Rahulik. Mõnikord võis isegi tunduda, et aeg seisab. Ja tõepoolest, selles linnas olnukski aeg nagu seisma jäänud. Vähemalt nii tundus. Kedagi see ei häiri. Linnakodanikud on alati ülimat rahulolu tundnud. Nende jaoks on kõik alati kõige paremas korras olnud. Midagi halba polnud ju juhtunud. Linnapeal oli ka kerge. Tema lihtsalt istus oma kabinetis ja oli linnapea. Muidugi, pidustuste ajal tuli tal sõna võtta ja siis tunbdis ta end eriti tähtsa ja vajalikuna, aga muul ajal polnud tal midagi teha.

Ärevad sõnumid mujalt maailmast tegid rahuliku eluga harjunud linnapea närviliseks. Talle hakkas see asi vastukarva. Midagi imelikku oli teoksil. Kuid kui esimene hirm oli üle läinud, otsustas ta vastavalt korraldustele käituda. See pani teda ausalt öeldes end veel tähtsamana tundma. Üle hulga aja sai ta kasutada oma võimu linnakodanike üle. Tal oli võimalus oma sõna maksma panna, mis sest, et tegelikult polnud see üldsegi tema enda välja mõeldud asi, vaid välismaailmast tulnud uudis ja korraldus. Siiski tundus talle, et just tema on see, kes selle välja mõtles. Pealegi ei aimanud linnas elavad inimesed välismaailmast nagunii mitte kui midagi ja nad võisid väga vabalt uskuda, et linnapea kuulis uudist ja mõtles välja geniaalse abinõu, kuidas käituda.

Kui rahvas oli viimaks kokku saadud, ronis linnapea oma kõnepulti. Ta libistas pilgu üle sumiseva inimmassi. Nad olid nii rahutud! Tundus, et neil on kuhugi kohutavalt kiire. Imelik. Tavaliselt oli see linn nii rahulik ja kellelgi polnud mitte kunagi mitte kuhugi kiiret. See muutis linnapea veidi rohkem närviliseks, kui ta juba oli. Talle meeldisid rahulikud ja vaiksed inimesed, kes ammuli sui tema hiilgavat kõnet kuulasid, rohkem. Kui inimesed tema meelest enam–vähem rahunema hakkasid, pidas ta targaks ometigi midagi öelda.

„Laiast ja ohtlikust maailmast...”
Linnapea tegi tähendusrikka mõttepausi. Ta näole ilmus varjatud muhelus, kui ta nägi, et rahvale see lause hirmu tekitas. Sellega tahtis ta rõhutada, kui jube on ülejäänud maailm ja kui hea on elada selles linnas. Linnas, kus tema omab sõnaõigust. Kui hea on elada tema sõnade järgi... Teda ju kuulati. Tema sõnadele järgneti pimesi. Sest tema oli linnapea. Tema pidi teadma. Linnas ei leidunudki ärksamaid inimhingi, kes oleks tema sõnades kahlenud ja ise midagi muud ette pannud. Tõsi, nad olid kunagi olemas olnud, aga märgates kogu elanikkonna üldist tuimust, kadusid nad üpris kiiresti „laia ja ohtlikku maailma”. Linnapeale meeldis neid oma pidukõnedes hoiatavate näidetena välja tuua. Kuigi mehikesel polnud õrna aimugi, mis neist tegelikult saanud oli, mõtles ta välja mahlakaid lugusid sellest, mis tema arust pidi saama tema linnast lahkujast. Nii suutis ta nii mõnegi allaheitlikuma inimese paigale naelutada.

„Minuni on jõudnud murettekitavad sõnumid ja ma leian, et tegutseda tuleb viivitamatult. Muidu võib juhtuda halvim!!”
Linnapea vaikis korra ja nautis rahva ehmunud hüüdeid. See oli kindel, et nad teda kuulavad. Ta tundis end jälle kohutavalt tähtsana, kuigi tegelikult polnud ta saabunud segasest sõnumistki korralikult aru saanud. See tundus talle liiga kummaline.

„Kuulake!” hüüdis linnapea peaaegu prohvetlikult Enda arust tuli see tal ülimalt hästi välja. Ta hakkas juba kahetsema, et polnud ealeski näitlejakarjäärile mõelnud. Siis tuli talle meelde, kui tore on võimu juures olla ja teiste üle valitseda ja ta unustas lavalauad sootuks. Pealegi oli ta enda jaoks leidnud palju parema lava. Näitleja võis langeda publiku põlguse ohvriks, aga temal sellist ohtu polnud. Selles linnas oli võim tema käes ja keegi ei kahelnud selles. Kõik olid liiga rahulikud, et selle peale üleüldse mõtlema hakata ja on teada, mis juhtus „vastalistega”. Nad loobusid mingi aja pärast ise ja muutusid samuti osaks hallist massist või jätsid selle õnnetu linna hoopis maha ning otsisid mujal kohta, kus neid kuulda võetaks. Kuna selliseid kohti eriti ei eksisteerinudki, kogunesid sedasorti inimesed lõpuks ühte ilusasse paika kokku ja rajasid oma linnakese. Selle paiga elu oli muidugi kõike muud kui rahulik. Pidevad vaidlused, sõnelused, vasturääkivused, kuulmatajätmised. Tundus, et neil on kogu aeg vaja tõmmelda. Ülejäänud maailm pidas neid imelikeks. Nad ei olnud ju nende moodi. Absoluutselt mitte.

„See uus hädaoht tõstab pead kõikjal! Üle kogu maa! Ja meiegi tore, ülikena, ülihea, parima korraldusega linnake ei pääse sellest mitte kuidagi. Jah, ma tean, võib–olla oleks me võinud seda kuidagi ära hoida, aga... Oh, häda, häda. Õnnetus ei hüüa tulles!”
Linnapea säras. Ta oli suutnud midagi tarka öelda. Õigemini luges ta seda lauset ühest raamatust. Siis, kui ta veel lugemisega tegeles. Väikelinna elanike jaoks oli selline tsitaat ennekuulmatu ja nad pidasid seda kindlalt linnapea vaimusünnitiseks. Vangutati päid ja kiideti võimulolija geniaalsust. Linnapea säras veelgi kirkamalt. Siis köhatas ta hääle puhtaks ja otsustas, et viimaks on kätte jõudnud aeg asja tuumani minemiseks.

„Nagu ma juba ennist ütlesin.. Kogu maailmas on liikvel uus hädaoht. Hiiliv, salakaval, vigureid täis.. Ta võib tulla nii ootamatult, et isegi vana kaval rebane seda ei märka!”
Selle lause juures pugistas linnapea vaikselt naeru. Oma arust oli ta kõva naljaga hakkama saanud. Ta oli kindel, et kui inimesed koju lähevad ja tema kõne üle arutlevad, siis on neil ka see peen nali meeles. Veel kindlam oli ta selles, et muust nad selle päeva jooksul ei räägigi kui tema suurepärasest kõnest.

„Need on.. haaknõelad!! Pealtnäha tavalised metallist jubinad, mille abil märke rinnale kinnitada...”
Sel hetkel heitis linnapea tähendusrikka pilgu neile arvukatele ordenitele, mis tema vesti küljes rippusid. Paljud neist oli ta saanud enda väljamõeldud võistlustelt. Näiteks leiutas ta ühel korral sellise konkursi nagu „Parim linnapea” ja kuna hetkel teisi linnapäid silmapiiril ei olnud, siis noppis ta selle auhinna loomulikult ise.

„Naised, meie väärtuslikud emad ja daamid, kasutavad haaknõelu juba ammustest aegadest peale õmblustöö juures. Ja kui pühade ajal on toiduga veidike liiale mindud..” seletas mees oma kõhtu patsutades, „siis on haaknõel ikka alati abiks, kui seeliku lukk enam kinni minna ei taha. Selle abil saab seeliku ikka kuidagi selga. Aga nüüd on ajad muutunud! Inimesed saavad iga sekundiga targemaks ja.. Kujutage ette, ma olin sekund tagasi lollim kui praegu. Oih, nüüd olen ma jälle targem! Ma tunnen, kuidas ma järjest arukamaks muutun. Lausa oivaline!! Kas teie tunnete seda ka?”
Rahvahulgas tekkis pominaid, aga keegi ei suutnud endas seda targemaks muutumise tunnet leida. Üks väike poiss üritas küll käega märku anda, et tema muutub ka enda arust targemaks, aga linnapea tegi näo, nagu poleks teda olemaski.

„No, pole viga, kui te seda ei tunne. Mõnele ei anta tarkusekarikast tilgakestki maitsta, mõnele antakse harva ja siis ka nii vähe, et ta ise seda ei tunne. Aga mina tunnen selgelt, et ma olen iga hetkega järjest targem ja targem... Nii. Haaknõelad!! Suurtelt teadusringkondadelt jõudsid minuni sõnumid, et inimese abimeestena tegutsenud haaknõelad ei ole enam mitte need samad head asjad, mis nad enne olid. Haaknõelad on kurjast!”
Üleüldine imestushüüe. Inimesed piilusid kartlikult ringi, otsides silmadega ligidalt mõnda haaknõela. Kui nad siiski mitte ühtegi ei leidnud, otsustasid nad kõnele keskenduda.

„Teaduslikud uuringud kinnitavad, et haaknõelad tahavad kurja. Nad võivad tulla öösel, kui te magate ja torgata! Mis oleks valusam haaknõela torkest? Mis oleks julmem? Oo ei! Ärgem mõelgem sellele! Me peame sellest hoiduma, sest see torge on fataalse mõjuga! Tagasiteed ei ole kusagil! See on lõpp! Seepärast peame tarvitusele võtma äärmuslikud abinõud ja reeturlikest haaknõeltest võimalikult ruttu lahti saama. Kohe täna. Ja enne, kui päev loojub, sest pimedas on oht mitmekordne! Tooge kõik haaknõelad, mis te leiate, siia platsile ja me põletame need kõik koos ära! Siis oleme ohu eest kaitstud! Ja ärge peitke ühtki haaknõela oma sahtlitesse ega kapipõhja. Kõik lagedale! Kiiresti! Ja pidage meeles, ma olen mõtteis teiega!”
Linnapea lõpetas ja hingas sügavalt välja. Ta oli oma kõnega enam kui rahul. Rahvahulk valgus kiiresti laiali. Neile oli hirm naha vahele pugenud ja nad pidid hirmust lahti saama. Võimalikult ruttu. Kodudest otsiti välja kõik haaknõelad, mis seal olla võisid ja õhtuks oldi kõigist ka lahti saadud, kuigi haaknõelad ei tahtnud eriti põleda.

See paanika levis ka teistes sarnastes linnades, kus valitses samasugune olukord. Rahu. Vaikus. Linnapea, kes oli linnapea lihtsalt olemise pärast. Kuid leidus ka teistsuguseid linnu. Ja kuskil kaugel umbes täpselt teisel pool maakera asus Tibilinn. Ja ühes toas istusid kolm tüdrukut, vaatasid televiisorit ja naersid, kõhud kõveras.

„Õu mai gaad, see õnnestuski! Vaata, kui lollid nad nagu on!”
„Ongi, nii jube! Kuule, vaata, mul hakkab vist küünelakk maha tulema.”
„Kuule, hakkab jah nagu, laki uuesti nagu.”
„Nagu vist peaks jah.”
„Aga mina arvan, et nüüd on meie kättemaks täielik.”
„On nagu jah. Nagu vinge, vä?”
„Mhmh. Nüüd ei kanna see tobe Sygisla enam kunagi haaknõela kõrvas. Paras talle. Iu, kui rõve ta sellega välja nägi.”
„Ongi nagu. Sellepärast oligi vaja haaknõeltele sõda kuulutada.”
„Ää, mida me järgmiseks teeme?”
„Ma arvan, et kõigepealt võiks küüned ära lakkida ja siis..Ää, mis nagu moest välja läks?”
„Vaata, need nahast tagid nagu...”
„Õujee, nahktagid, sõda algab!!”


Mul ei olnud ükskord und...