Adieu! Adjöö!

Peaksin ära mainima, et kolisin natuke. Nüüd elan siin: http://shiltsa.wordpress.com
Seal ei ole veel midagi erilist, aga ma uurin ja puurin ja otsin maa alt ka ja teen selle ilusamaks. Enda omaks teen. Ja kui mulle seal ei meeldi, siis tulen, nina norus, siia tagasi. Aga mul on tunne, et mulle meeldib. Praegu meeldib küll. Ja ma annan teada, kui peaksin siia tagasi kolima oma kohvritega. Vot. Ja ma lähen kohe-kohe Tallinna ja elu on praegu heleroheline ja nõrgalt tuuline.

 

Aloha.

Direktor armastab meid! Larusel läheb hästi, kuigi ma ise mitte kui midagi eriti selle heaks ära ei teinud. Ma olin pärast seda keemia tööd nii hunnikus omadega. Kuradi kirves töö, napilt sain valmis. Aga ma ju oskasin tegelikult! Kuigi see OLI nõme töö. Igatahes.

Kui keegi ütleb veel "autokool", "sõitma", "auto" jne, siis saab peksa. Täiega kõrini on juba sellest. Kõik Kalled ja läbikukutajad põlema!!!!

Ahjaa, ma pidin selle Erikale pühendama. Haha. Näe, Gerard lehvitab sulle. Gerard Way. Ja ta on seksikas.

Ja puudel nuudliks! 

Põrumine.

Tegelikult ma ju oskan. Ma pole mitte kunagi sellist viga teinud. Mitte kunagi. Ja nüüd eksamil pidi see juhtuma. Ma ei ole enam kunagi 1. Ma lähen viimasena ja jätan teiste vead meelde. Kurat, ma riivasin ju ainult natuke posti. Ja ma pole seda mitte kunagi varem teinud. Ma olin ju ometigi see platsiäss, kellel plats alati välja tuli. Jube hale ikka küll platsieksamil läbi kukkuda mingi kuradi posti riivamise pärast. Ja enne järgmist 2 nädalat ma seda uuesti teha ei saa, sest emme lolluste pärast (2000 krooni eest telefonikõnesid) pole issil praegu raha anda.
KURAT.
Ja ma olin endas nii kindel. Nii-nii kindel. Plats pidi olema lihtne asi. Ma kartsin linna. Nüüd kardan ma kõike. Ma ei saa ju hakkama. Võib-olla. Mäletan, kuidas mõtlesin, et nüüd võiksin ma minestada. Et kõik tunneksid muret. Et kõigil hakkaks kahju. Et sellel lollil Kallel oleks häbi, et ta mind mingi väikse riivamise pärast läbi kukutas. Kurat. Ja ma muutusin nii õelaks, et tahtsin, et teised ka läbi kukuks. Et ma poleks üksi. 3 5-st kukkuski. 60% Sellel toredal naisel oli väga kurb nägu. Sellel, kes ütles mulle enne, et see pole veel maailmalõpp. Ja mul hakkas kahju, et ma teistele halba soovisin. Ta tegi sama vea mis minagi. Ja 1 poiss vajus 2 korda tõusult tagasi. Kõik.
Mul on häbi. Iseenda ja teiste ees. Ma teadsin ju, et ma oskan. Kõik tuli välja, ma käisin naeratades enne eksamit ringi ja tundsin end hästi. Ja siis... Põrumine. Tegelikult olen ma iseendas pettunud. Ma oleks pidanud kohe sealt välja sõitma ja uuesti tegema, siis poleks seda juhtunud. Kurat. Vastik oli minna kooli, sest kõik teadsid ja kogunesid minu ümber nagu mesilasparv. Tol hetkel vihkasin ma neid. Ei, vihkasin iseennast, sest mina keerasin endale käki. Nad lootsid ja ootasid ja tahtsid teada ja siis pidin ma neile ütlema, et ei tulnud välja.
Issi helistas just. Enamiku ajast ma lihtsalt nutsin. Võimalikult vaikselt ja käratult, aga ta kuulis ikka. Tema ees on mul kõige rohkem häbi. Ta peab uuesti maksma. Täielik hädapätaka tunne on. Ma ei saa mitte kui midagi tehtud. Ma ei saa isegi endale perearsti muretsetud. Ja ma ei lähe selle mehe juurde. Ja mul on kõrini, et kõik arstid mind lihtsalt ära saadavad. Kellegi teise juurde. Tõepoolest, ma lähen selle arsti juurde, kes mul Tallinnas on. Rita Silberg? Midagi sellist. Issi lubas selle asja korda ajada. Kurat, olen ma täiskasvanu või mitte? Ma peaksin seda ise tegema. Aga ma ei taha. Ei suuda. Pole tuju. Ja Roosta töövestluse aeg tuleb ka kokku leppida. Bussid seal eriti ei käi. Kurat küll. Mis inimene minust saab?
"Kui see pole katki, siis ära ürita seda parandada." - Kurt Vonnegut, "Hookuspookus"Mina olen katki. Ja ma paranen iseenesest. Laupäeval on tore. Peab olema. Ja siis panen ma iseenda tükid kokku. Siis on mu ümber palju toredaid inimesi. Annaliisa!!! Ma pole teda detsembrist saati näinud ja ta on taas 1 mu lemmikinimesi. KUMU! Kontsert! Arvatavasti tühi isa korter. Vahukommi peab ka muretsema. Ja grillima. Ja tuju peab olema hästi hea. Issi ütles, et ma peaks otsima viise enda rõõmustamiseks. See laul, mida ma kuulan, hakkab vist mõjuma.
Train - Drops Of Jupiter
Ja kõige nõmedam on see, et issil on jälle 1 asi rohkem, mille pärast muretseda. Ja püüa talle selgeks teha, et ma ei taha autoga sõita praegu. Või tahan? Tema rõõmuks? Oeh. Ja mina arvasin, et mina olen see tütar, kes rõõmu valmistab. Ei, enam mitte. Pärast põhikooli lõppu algas langus ja see kestab siiani.

Homme on platsieksam. Ma armastan arbuusikomme. Täna oli Marisel endal ratas. Me lähme vist teatriga volbrit jooksma ja viimast kohta kaitsma. Ülehomme on linnasõit. Mu auto on Tallinnas. Issi läheb nädalavahetusel Loksale, nii et korter jääb minu päralt. Pidu Tallinnas? Gavin tuleb homme Eestisse ja laupäeval on düüdipäev. Analüüsieksami tähtaeg nihkus natuke edasi. Pole kindel, kas me esineme Klubi 8-s (tahan-tahan-tahan!!). Panic! At The Disco rokib (vaata pilti). Tahaks midagi. Mu juuksed on värvitud (kael ja nägu ja käed ka). Ma kardan natuke. Ma näen kahtlaseid kelgutamisunenägusid, kus Annaliisa sees on. Laupäeval KUMUsse. Elu on mummuline, kui ma eksamitel läbi ei kuku. Capiche. See oli informatiivne postitus. Haha.

 

Pealkirja koht

Väga tegus. Väsitav ja undtekitav kevadpäev. Ma olen kevadiselt väsinud. Peale mõningast aknast õue imetlemist, võtsin end kokku, tirisin ratta keldrist välja ja läksime Anniga sõitma. Hea oli, väga hea. Alguses tahtsime minna Rohukülla, aga tuulel oli jälle selline tore kallutav tuju, et raske oli edasi liikuda vahepeal. Ja siis me pidime kogu aeg nuuskamispeatusi tegema. Noh, vahetevahel, tähendab. Nohuste inimeste värk. Minu nohu on mulle juba üle 11 aasta lahutumatuks kaaslaseks olnud. Kas pole mitte armas?

Pullapää! Pullapää on nii hää. Ja seal oli väga ilus. Sinine meri, helekollased kõrred. Ja üle lahe paistis Haapsalu. Ülim. Ja selle saekaatri (või mis iganes firma see ka on!) juures ei hakanudki koer haukuma. Tavaliselt küll hakkab, eriti minu peale. Teda vist ei olnudki. Või päevitas ta kuskil? Vaatasime Aleksander III ausammast ka. Kunagi oli see nii ilus. Keegi andis sellele millalgi peksa ja enam ei olegi eriti tore. Proovisime ka mööda metsarada edasi sõita, aga mingi jõgi/oja oli otsustanud üle ajama hakata, nii et tuli hoopis koju sõita.Meie trepikojas oli 1 väike kass. Ta meenutas meie eelmist Nurrut. Pitsut. Tipsut. Aga see polnud tema. Tema nägu oli teistsugune. Ta oli pisem. Beebi. Kiisubeebi. Tegin korteriukse lahti ja meie kiskar jooksis kohe välja. Nad panid ninad kokku. Armas! Kui see pisike meie tuppa tungis, sai meie kass vihaseks. Tema territoorium! Väike luusis natuke toas ringi ja tundus, et ta on sisse kolinud. Ise arvas ta küll nii. Kratsis juba meie maniaki kratsimisposti, sõi tema nõust, jalutas mööda tube nagu omanik.. Aga ma viisin ta pärast õue tagasi. Heili ütles, et ta on teda enne ka õues näinud. Raudselt eksis trepikojaga. Aga ta oli tore. Ja natuke maniakk. Päriselt.
Kell 5, kell 5, kell 5. Pärast seda, kui ma meie kassiga olin metsas käinud. Sain Kairega kokku. Jalutasime Aafrika randa, siis mööda pisikesi tänavaid veel kuhugi, Kaubamajja, Tallinna maantee, lossipark. Ja siis oli meil juba kommi ka. Mustikamaitselised. Moos oli ka sees. Natukene. Kommid olid kõik minu kotis laiali. Haha. Äh, ma ei viitsi sellest kõigest kirjutada. Igatahes, kui olime Kaubamajas, helistas Alisa ja seepärast helistasin mina talle lossipargist tagasi. Et ta tuleks ka. Sest Kaire leidis, et võiks tema ka meie hulka kutsuda, oleks põnev. Ma ise mõtlesin ka enne muidu selle peale, aga plaanisin seda natuke hiljem öelda. Enne Alisa tulekut sõime hästi palju kommi ja olime niisama lollakad. Hüüdsime all jalutavatele inimestele, et nad on seksikad ja kuumad ja muud sellist. Ja hea oli, väga hea. Kui Alisa tuli, hakkasime veel rohkem naerma. Käisime minu juurest läbi, võtsin Kristo vesti ja viisin selle Liina kätte, et ta saaks selle talle anda. Voooot. On 1 p-tähega sõna, mida ma praegu ei ütle. Edasi raudteejaama rongide peale turnima ja haigeid reidikaid tegema. Haha, ma isegi ei käi eriti reidis. Seal on nii igav ju. Jõudsime ka poolele teele Paralepa rannani, siis keerasime tagasi. Lemmikust ostsin arbuusimaitselisi Kalevi komme. APPI! Midagi nii head pole ma ammu saanud. Minu uued lemmikud. Kiusasime inimesi ka. Aga natukene! Päriselt! Kõige parem oli see, kui Kaire hüppas nurga tagant välja ja karjus: "Tere!", kusjuures ta arvas, et seal pole inimesi. Hehe, 1 tüüp jalutas talle vastu, hehe. Istusime veidikene Alisa trepikojas, Älis tõi mulle endavärvitud muna. Oi, kui ilus! Siis istusime Kairega kahekesi tema trepikojas. Pimedas ja põrandal. Sõime natuke arbuusikommi ja rääkisime päris tõsist juttu. Vahepeal tulid mingid ossid, kes märkisid, et me saaks sinna isegi lõkke teha ja vahukomme grillida (selle peale ma hõiskasin) ning läksid siis oma korterisse tuh-tuh-ttheieueieerrrrr muusikat kuulama. Mingil hetkel otsustasin kodu poole roomata. Aia, jalad on nii väsinud. Ja Heili rääkis just, et läheks homme rattamatkale. Lähmegi!!

Jupike 1 telefonikõnest, millele ma vastasin, olles lossipargis kõrges kohas ja kahtlases tujus.

Mina: Muide, ma olen koos perverdiga. Liina: Oi, siis ma vist segasin!
Mina: Ei.. See on Kaire noh. See pervert.
Liina: Ma mõtlesin, et mingi mees on.
Mina: Pervert tervitab sind!

Primavera*

*kevad

Täna hommikul, kui ärkasin, polnud mu toas enam pime. Seal oli hoopis väga valge. Ja ilus, ilus, ilus, ILUS!! Päike tuligi mulle külla, nagu ma umbes nädal või rohkem tagasi palusin. Aitäh neile, kes ta minu juurde juhatasid.

Tegime Heiliga oma tubade aknad lahti, pistsime pead välja ja rääkisime. Ta elab mu kõrvaltoas ikkagi. See oli tore. Tegime isegi selle kindlaks, et nii on võimalik teineteisele igasuguseid asju ulatada. Mina andsin talle näiteks Bravo. Läbi õhu. Läbi õue. Läbi ilu.

Kass istus ka akna peal kogu aeg. Aken oli pärani lahti ja kass istus väljas aknalaual. Ta vaatas alla. Vaatas üles. Vaatas vasakule, mõtles paremale. Ja ma nägin seda, et ta nautis. Kevad jõudis ka kiisuni. Ja see on tema esimene kevad. Kõige-kõige esimene. Seda ei tohi ära rikkuda. See tuleb hääääästi ilusaks teha. Viime ta pärast ehk rihma otsas õue. Ja siis saab ta kevadet juba oma käpakestega puudutada. Ma luban tal isegi oma ajalehti praegu süüa. Las naudib kevadet. Aga ta võiks tükid pärast ise prügikasti visata. Ja oi, ma armastan oma kassi rohkem kui enne!

P.S. Rullnokkadel ja bemarivendadel on ka kevad kätte jõudnud. Nad passivad maja ees ja autos mängib tümps. Nii, mina panen nüüd Green Day või MCR-i mängima ja avan akna. Vooooot.

 

Salajane sarimõrvar

"I usually don´t kill boys. I kill girls who own them."

See oli 1. lause, mille ma täna ütlesin. Ärkasin kella 6 paiku nagu alati, käisin WC-s ja korrutasin seda lauset. Siis läksin tunnikeseks uuesti magama ja mõtlesin, et seda lauset ei tohi ära unustada. Mul pole aimugi, kust see tuli. Ta lihtsalt tuli. Vaikselt ja sõnagi lausumata hiilis ligi. Ja kui ma hommikul ärkasin, kummitas see mind täielikult. Kas ma olen unenägudes mingisugune sarimõrvar või mis? Kõiki unenägusid inimene ju ei mäleta.. Järelikult ei mäleta ma neid unenägusid, kus ma selliseid asju teen.

 

Teistpidi pööratud maailm

Juuksevärv kukub laest krabiseva fooliumi häälega ja põrandat puutudes puruneb nagu krohv, kui too rohelisel jäätiselõhnalisel mannavahul uisutamas käis.

No kujutage seda situatsiooni ette.